Möku

BrewDog mõtleb jõuludele ja nende pruulikoja kraanidest on välja voolanud partii suurepärast hooajaõlut. There Is No Santa on aus, nimetab asju õigete nimedega ning ei ole tavaline jõuluporter, mida siinmail hapukapsa saatel organismi sügavustesse valatakse.

Mis siis pudelist vastu vaatab?

Esiteks, Jõuluvanapoleolemas on hämmastavalt piparkoogine. (Ma poleks kunagi arvanud, et seda sõna läheb tarvis õlle iseloomustamiseks.) Teiseks, raske ja tummise maitse asemel on tegu üsna kergesti joodava õllega ja ka kangust on jõuluporteriliku 6.5% asemel ca 4.5%. Kolmandaks, There Is No Santa‘t pole kunagi piisavalt – seekord täiesti otsese mõttes. Minu andmetel jõudis seda siiamaile paarkümmend kasti, millest Mökusse maandus pisut alla kolmandiku.

Täna õhtul anname Möku sünnipäeva puhul There Is No Santa‘le stardipaugu ja avame esimesed pudelid. Kui see otsa saab, siis on ka jõulud ametlikult läbi

Aasta lõpu algust tähistavad meie jaoks alati kaks tähtsat sünnipäeva – Möku sünnipäev (17/12) ja Jeesus Kristuse oma (guugeldage kui ei tea). Mõlemaid peetakse ka sel aastal õigel päeval ning üheni on jäänud pisut vähem kui kuu ja teiseni pisut rohkem. Lund ei ole vähemasti praegusel hetkel kusagilt paista, jahedaks kisub aga küll.

Seega on moment just sobiv juhatamaks lavale järgmist uut õlut Mökus, seekord üsna talvise iseloomuga ja pärit kodule väga lähedalt – A. Le Coq’i šokolaadiporter.

Eesti kohalike õlletehaste jõuluõlled on alati siinmail oodatud kraam. Ja mitte ainult – ka piiritaguste õllenautlejate käest saavad hooajalised jõulupruulid tihti rohkem kiita kui püsivalt tootmises olevad margid.

A Le Coq’i šokolaadiporter ei ole erand, temas on midagi, mis sunnib oma maitsesse süvenema. Šokolaadi ja ka kerge kohvi maitsega pole eriti tagasi hoitud, aga pole ka väga üle vindi keeratud. Hea balanss, mis sobib kamina või sõpradega kodubaari leti äärde.

Beer Geek vahepala õllenohikutele:

Kuna A Le Coq pole selle info leidmist just üleliia lihtsaks teinud, siis peab järgnev jääma esialgu hüpoteesiks. Usutavasti on tegu Baltic porter‘iga, mis erineb harilikest stout‘idest ja nende alla kuuluvatest porteritest peamiselt seetõttu, et on oma olemuselt mitte pinnakääritusega valmistatud ale vaid põhjakäärituse meetodil valminud lager. Kui keegi juhtumisi teab, millega täpselt tegu, siis antagu märku.

Olgu selle kääritusega nii või naa – A Le Coq’i šokolaadiporter on üks viimase aja mõnusamaid asju, mis nende majast tulnud, ning siinse subjektiivse hinnagu kohaselt ka kodumaistest jõulu hooajaõlledest parim.

Või kuidas teile tundub?

Möku sügishooaeg algab ja selle tähistamiseks lööme letti BrewDog‘i õlled.

Miks?

Maailmas on palju head õlut – Belgia vanades kloostrites pruulitud Trappist‘id, mõrkjad Imperial India Pale Ale‘id, tammevaadis laagerdnud stout‘id, Saksa vanade traditioonide järgi pruulitud Bock‘id, “metsiku pärmiga” pruulitud Lambic‘ud, tulipunased ale‘id ja täiesti hullud eksperimentaalõlled.

Meie hinge on juba mõnda aega hinge närinud see, et ümberkaudsed suured õlletehased toodavad üsna ühesugust õlut. Ja meie joome. Kogu aeg peaaegu ühesugust õlut, natuke erinevate siltidega pudelitel.

Beer Geek vahepala õllenohikutele:

Kõik maailma õlled jagunevad laias laastus lager tüüpi ja ale tüüpi õlleks. Esimene on masstootmiseks sobivam, üsna nõrga lõhnaga kergesti standarditesse surutav õlu, teine on aga reeglina intensiivsema lõhna ja maitsega. Nii lager‘eid kui ka ale‘sid on erinevaid värve alates kuldsetest, merevaigupruunide ja täiesti tumedateni välja. Mõlemal poolel iga värvi hulgas on omakorda humalaselt mõrkjaid bittereid kui magusamaid õllesorte, nii kangemaid kui lahjemaid.

95% kõikidest õllesortidest, mis sulle ükskõik millises poes või kõrtsis pihku jääb, on kuldsed magusapoolsed, tihti pisut vesised lager’id kangusega 4-6%. Arvestades, et maailmas eksisteerib erinevatel andmetel 71 erinevat õlletüüpi, mitte just kuigi suur valikuvõimalus, või mis?

Me oleme suve jooksul testinud rohkem erinevat õlut kui me tunnistada julgeme ja BrewDog’on Möku esimene tõsisem samm väikeste pruulikodade ja senisest erineva õlle suunas.

Meie valikus saab tänasest olema BrewDog’i kolm lipulaeva – Punk IPA, Trashy Blonde ja 5 AM Saint. Esimesed kaks on pale ale‘id ehk suhteliselt heledad ale tüüpi õlled, viimane aga amber ale, mis viitab natuke tummisemale värvile.

Beer Geek vahepala õllenohikutele:

IPA tähendab India Pale Ale‘i. See õllesort on pärit 17. sajandist ja seda õlut pruuliti Inglismaal enamasti eksportimiseks Briti kolooniatesse Indias. Pale ale viitab pigem heledale värvile ja sellele, et tegemist on ale tüüpi õllega. Kuna see õlu sisaldab palju humalat, siis kuulub ta maitselt kindlasti mitte magusamate vaid kibedamate hulka. Tänaseks on IPA üsna tuntud õlletüüp, mille esindajaid on maailmas palju.

Lõpetuseks – mida siis neist õlledest otsida? Võtame sellesama sinise sildiga Punk IPA.

Hoolimata nimest pale ale on see tumedam kui kohalikud lager‘id. Punk IPA on väga tugeva lõhnaga – asi, mida ühegi masstootmisest tulnud lager‘i juurest peaaegu et ei leia. Maitsest tunneb igaüks mida tahab ja las nii jääbki. Küll aga ütlevad BrewDog’i pruulimeistrid ise: “whatever you taste before, the bitter hops will punish you in the end.”

See, kas ja kui kauaks BrewDog Mökusse jääb, sõltub teist, hääd sõbrad. Nii või teisiti lubame, et tirime veel sügise jooksul teie ette päris mitu põnevat õlut.

Kõige lõpetuseks vaadake ise, mida BrewDog’i James ja Martin oma Punk IPA kohta räägivad.