Möku uued omanikud

Möku pill

Ajal, mil ma seda kirjutan, valime me Mökusse parasjagu uusi inimesi leti taha. See on omamoodi osa meie iga-aastasest sügisrutiinist – väike punt inimesi meie hulgast on aasta jooksul lõpetanud ülikoole, liikunud edasi mujale elutsema või siis valinud endale mõne uue seikluse, millesse sukelduda. Meie, nagu igal aastal, soovime neile kõike hääd ja täiendame oma letitagust uute ning sama mõnusate tüüpidega.

Sel aastal vahetub Mökus aga rohkem kui ainult mõned inimesed letis - Möku saab ka uued omanikud. Minu ja Veiko ligi viis aastat kestnud aktiivne kõrtsmikukarjäär saab joone alla.

Möku on varsti viis aastat oma kohas seisnud ja selle aja jooksul on jõudnud ülikooli lõpetada vähemalt üks aastakäik tudengeid, kes saabusid siia esmakursuslastena ajal, mil Möku juba tegutses. Kui me üleüldse midagi väga tahame, siis seda, et Möku ka järgmised viis aastat iga päev nii kodusena kui ka värskena suudaks püsida. Selleks aga, et see kindlasti nii läheks, otsustasime omalt poolt aerud järgmisele vahetusele üle anda :)

Okei, aga kellele?

Kui te Mökus rohkem kui paar korda käinud olete, siis ma usun, et te tunnete neid hästi – võibolla olete leti ääres juttugi puhunud.

Poisid ja tüdrukud – nad on Sille-Liis ja Kaarel. Neis on hulllude ideede näol piisavalt kuiva püssirohtu ja silmis piisavalt sädet, et teha maatasa mitu kvartalit. Nad võtavad alates homsest kaptenisillal istet ja hakkavad kogu seda värki edasi tüürima. Nad on Möku uued omanikud ja nad ütlevad nii:

Hei!

Me oleme kahe peale kokku töötanud Mökus nii kaua kui see olemas on olnud, head õlut pakkunud ning mõnusaid inimesi ühendanud. Kõik see läheb tõusvas joones nagu seni: pidu läheb edasi, kraanidest voolab pärleid ning väikeses ruumis saavad ka edaspidi kokku uued ja vanad sõbrad.

Aga uus särts tuleb ka ning meil on hulgaliselt ideid ja plaane, mida kõike Mökuga korda saata. Nii ise letis olles kui kardinate tagant niite sikutades. Usutavasti imbuvad need uued mõtted vaikselt Möku ukse alt sisse ning märkamatult tundubki varsti, nagu oleks nii mõnigi uus ja vinge üritus Mökus siin juba aastaid toimunud.

Ühesõnaga on lood nii, et midagi ei muutu ja midagi muutub totaalselt – niisama ettearvamatult nagu reede õhtud Mökus. Siin on kohtumispaik suurte mõtete mõtlejaile, elufilosoofidele, õllesõpradele ning heale olemisele. Uksed on avatud ja mott on kõrgel. Me ootame avatud käte ja värskelt lüpstud õllega :)

Sille ja Kaarel

Väike uuendus Möku suves

Tahtsime jagada ühte väikest uuendust, mis juba maikuu algusest meie maja eest toimib. Võibolla märkasite seda juba eelmisel nädalavahetusel, aga võibolla ei märganud.

Ühesõnaga, sel suvel on Mökul, Kivil ja Trepil vahel abis mõned inimesed, kes meie tänavalõigul kiirematel õhtutel pisut silma peal hoiavad.

Mispärast?

Kohtades, kus terve leegion mõnusaid inimesi kokku saab, juhtub asju. Ägedaid, lõbusaid ja igasuguseid. Juhtub aga, et selle melu sisse hiilib ka teistmoodi asju. Juhtub, et keegi on jube tüütu, kuna on kõvasti poest kaasa toodud kanget limonaadi joonud. Juhtub, et hommikuks on kellegi pahatahtlik käsi mõne asja ära lõhkunud või on kellelegi suisa liiga tehtud.

Meie abilised on lahedad tüübid, kes ei lase neil päris halva maiguga asjadel juhtuda. No näiteks kui kellegi lukus jalgratas hakkab ilma omanikuta rändama minema või mõnest nurga peale pargitud autost maru kõvasti omaniku muusikamaitset kostab.

Sest olgem ausad, mida vähem sellist kraami juhtub, seda mõnusam kõigile. Ja muide – tänu selle kõigele on linn ning politsei lubanud Möku esise olemise peale sel aastal palju vähem pahandada.

Tartu Linn ostis Möku – asutus jätkab munitsipaalbaarina.

PRESSITEADE
01.04.14

Täna hommikul allkirjastati Möku baari ruumides leping, mille kohaselt müüdi sajaprotsendine osalus Möku baari haldavas ettevõttes Tartu Linnale ning Möku jätkab munitsipaalbaarina.

Möku esindaja ütles telekaamerate ees tehingut kommenteerides, et nii mastaapsetele lepingutele eelnevad läbirääkimised pole kunagi lihtsad, kuid algusest peale oli selge, et huvi on mõlemalt poolt suur. “Maailmas on üsna levinud praktika, kus kohalik omavalitsus võtab nö “oma tiiva alla” baaride opereerimise ning baarikultuuri kujundamise,” ütles ta, tuues näiteks sarnaseid mudeleid nii Venemaalt kui Põhja-Koreast.

Rüütli tänaval asuv Möku baar jätkab seega munitsipaalbaarina ning kuuldavasti on plaanis rida kontseptsiooni puudutavaid ja protseduurilisi ümberkorraldusi. Osapoolte sõnul on nendest veel vara rääkida, kuid juba etteruttavalt võib öelda, et antud pretsedendist võidab eelkõige linnakodanik.
Screen Shot 2014-03-31 at 20.41.36

Täna tõmbame vähemalt kaks asja nimekirjast maha

rythm blues de molenIga kord kui midagi juhtub Möku ajaloos esmakordselt, on sellel põhjust pikemalt peatuda. Sest on vähe asju, mida Mökus ei ole juhtunud. Seekordne tegemata asjade listist maha tõmmatud rida puudutab õlut.

Meil pole kunagi julgenud tuua kraani ühtki barley wine‘i. Meil on vaadis olnud päris kurje humalapomme ja intensiivseid imperial stout‘e, aga barley wine kategooriasse pole me julgenud minna, sest see stiil väljub kohati igasugustest raamidest, mida me oleme harjunud õlleks nimetama. Nagu nimigi tõlkes ütleb – odravein.

Lihtsalt öeldes on barley wine on põhimõtteliselt õllestiil, milles kõik maitsed on tugevalt kontsentreeritud – kõike on palju rohkem. Kaasa arvatud alkoholisisaldust, sest ilma selleta poleks intensiivseid maitseid. Ilmselt kõige parem on barley wine‘i võrrelda Belgia tripel‘ite ja quadrupel‘itega. Selliseid asju vaati üldiselt ei panda, kuna mis mõte on toppida suurtess konteineritesse midagi, millest enamik inimesi ennast ohutusse kaugusesse hoiab.

Meil on nüüd üks barley wine vaadis. See on tehtud limiteeritud kogustes De Molen’i poolt ja kannab nime Rythm&Blues. See on stiililt Ameerika barley wine ja ta on veetnud omajagu aega keldris burboonivaadis küpsedes. Barley wine‘i stiilile omaselt ei proovi De Molen Rythm&Blues’i maitses midagi peita – alates viskinootidest kuni alkoholisisalduseni on kõik varjamatult tunda.

Kogus, mille kaupa me seda müüme on 0.25 l, kuna barley wine ja pindised klaasid ei sobi hästi kokku :) Ja pole vajagi.

Muide selline kogus on samuti asi, mida me veel õlle puhul teinud pole. Näe, see oligi see teine asi, mis täna nimekirjast maha sai kriipsutatud ja päev pole isegi veel läbi.

Uus pruut ja mõned teised veel

Screen Shot 2014-01-16 at 18.27.15 Möku õllelist on niikuinii pidevas pöörlemises, aga mõnikord satub nii palju põnevat ühele päevale, et tasub lähemalt vaadata.

Täna on oodata alljärgnevat:

1. Axe Edge (Buxton Brewery). Axe Edge, nagu nimest aimata, on tugeva maitsega Briti IPA. IPA stiilist meil riiulitel puudust pole, aga me ei saanud sellest loobuda, kuna Buxtoni härrased on kasutanud Amarillo, Citra ja Nelson Sauvin humalaid, millest kaks viimast on meie absoluutsed lemmikud ja eriti tihti ühes pudelis kokku ei saa.

Kui hästi otsid, leiad maitsest pisut mandariini, ananassi ja igasugu troopikat :)

2. Red Rocker (Cromarty Brewing Co.). Šotlaste tehtud USA ja Uus-Meremaa humalatega rukki-ale. Põnev punane, ja maheda humalaga. Võime sellele võrdlemisi kerge südamega easy drinking sildi külge riputada. Hea balanss kõige vahel.

3. Rogue Wave (Cromarty Brewing Co.). Samade Šotlaste kummardus USA õllepruulimise traditsioonidele. Humalatest  – loomulikult ameeriklased. Sierra Nevada oligi meil seni ainus Ameerika vaimust kantud õlu. Nüüd on neil kahekesi lõbusam.
4. O’Hara Lean Follain (Carlow Brewing Company).  Vastupidiselt populaarsele arvamusele oskavad iirlased teha ka palju paremaid stoute kui Guinness. Maitses tavalised kahtlusalused – šokolaad, kerge kohvi ja vanilje. Mõnusa päevaitunud vahuga, aga mitte üle vindi raskeks aetud.

Ja aukülalisena täna esmakordselt Möku kraanis

5. Uus Pruut Tantsima (Raba Pruulikoda). Kodumaine suurepärane amber ale, aga täpsemalt otsustage ise.

Enne maitsmiseni jõudmist saavad aga Raba Pruulikoja tüübid juba maksimumpunktid kahes kategoorias. Esiteks kiire müügivalmiduseni jõudmine. Teiseks see, et google’i otsing Uus Pruut Tantsima annab esimeseks vasteks nende õlle ülevaate ja alles teisena pulmad.ee.

Meile jõuab uus pruut loodetavasti kohale täna kella 22 paiku.

Hea töö, mehed ;)

Möku 4

IMG_0366Daamid ja härrad – Möku saab sel nädalal neljaseks.

Neli aastat on parasjagu nii pikk aeg, et algust enam päris täpselt enam ei mäleta. Sirvisime meeldetuletuseks vanu ürikuid näiteks selle kohta, kust Möku nimi välja hüppas ja vaatasime, kuidas kõik ennemuistsel ajal välja nägi. Sest kord aastas võib vabalt ka pisut sentimentaane olla :)

*****

Seekordne Möku sünnipäev on pühendatud kõigile inimestele, kes tunnevad end olevat mõnda kätt või jalgapidi Mökuga seotud. Vahet pole kummal pool letti te olete.

Sest kogu see kõrtsivärk on viinud meid kokku uskumatu pundi muhedate kodanikega. Ja kõik need, kes Mökut regulaarselt tarbivad, kas siis arsti ettekirjutusel või haiguste ennetamiseks, on siin ilmselt sama moodi kokku jooksnud mõnede kõige ägedamate, eriskummalisemate ja ehk isegi inspireerivamate tüüpidega.

*****

Enne päris asja juurde asumist, mõned aitähhid:

Aitäh, James, Karmo, Põhjala tüübid ja kõik teised, kes te olete Mökusse pudelite ja vaatide kaupa maailma parimat õlut tassinud. Me tõstame teie terviseks klaasi head ja humalast.

Aitäh, kogu Comedy Estonia punt. Möku open mic on nii lahutamatu osa meist, et see aknaäärne pesa on omandanud paljudes peades comedy corner‘i nime. Loodetavasti on teil olnud sama hea kui meil :)

Aitäh kogu baarmanite pundile. Kõigile, kes kasvõi korra elus on kitsamal pool letti terve õhtu veetnud. Teiega on olnud neli aastat kogu aeg pagana äge.

Ja muidugi aitäh teile, Möku sõbrad, kes te olete viitsinud Möku tegemistele kaasa elada ja kaasa aidata. Me armastame teid kõiki kirglikult ja pealetükkivalt.

*****

Asja juurde.

Möku sünnipäevapidu toimub ülehomme ehk laupäeval, 21. detsembril, alates kella 18st ja me ootame teid kõiki.

Me näeme vaeva, et kõik oleks eriti pidulik ja tore ja juhtuks üht-teist unustamatut. Me ei luba otseselt midagi, aga siin on mõned asjad, mis võivad vabalt juhtuda:

  • võib juhtuda, et Möku näeb seespoolt välja selline, nagu ei kunagi varem
  • võid juhtuda kuulma spontaansete oraatorite poolt sünnipäevale pühendatud kihutuskõnesid
  • võid kohtuda paari nii hea jõuluõllega, et peale seda pole maailm enam endine
  • pole võimatu, et mõned korrad kõlab Steve Earle’i lugu “Galway Girl”
  • kui sa tuled kohe alguseks kohale, siis võid vabalt saada süüa rohkemat kui Pilvekese komme
  • võid saada maja kulul napsu kuni sa ei mäleta, mis riigis sa sündisid
  • võib olla kukub taevas kaela
  • võib olla suudad sa sellest kõigest aastavahetuseks toibuda

Näeme laupäeval Mökus, sõbrad!

Neli tuhat tänu teile!

Möku 4000 sõpra

Ameeriklased, surnud ponid ja lahtised aknad

Pilt

Sügis on Möku jaoks üks mõnusamaid aegu. Istud leti ääres, kõlgutad jalgu, tunned rõõmu pimedusest ja tänaval möllavast kirvevihmast. Meel rahuneb.

Sügisesse minek on meie jaoks omamoodi teadlik transformatsioon ja mitte niisama kalendriga kaasa kulgemine. Seekordset hooajavahetust tähistab üks suurimaid õllemenüü muutusi, mida me Mökus oleme ette võtnud. 

Lühidalt. 

- Kümme uut superõlut. Sellised, mis hoolikalt valitud ja millest me oleme aasta jooksul kõige rohkem ise puudust tundnud. 
Kahes kraanis kaks parimat ja viimase aja oodatuimat tegelast.

Kui sulle istuvad paremini lühiresümeed, siis edasi sirvima ei pea. Tule, kui viitsid, ja vaata ise.

Kui pikemad tekstid erutavad, siis tule kaasa ja vaatame korraks kõigile uutele saabujatele otsa.

*****

Alustame pudelitest.

Hoegaarden on pikka aega olnud meie jaoks suurepäraseks näiteks sellest, et väga korralikku õlut võib otsida ka tuntud brändide hulgast. Kuigi näpuotsatäie koriandri ja apelsinikoorega maitsestatud, on see nisuõlu ilmselt meie esimene puhas, ilma trikkideta weiss. Hägune, vaevuaimatavalt vürtsikas ja aus.

Brewdog on olnud meiega juba aastaid, seega loomulikult on uues listis nende üks viimase aasta üllatajaid meie jaoks ehk Dead Pony Club. Stiililt California pale ale ütleb küll sildil, et virutab humalaga vastu hambaid, aga kardetud pauk jääb tulemata. 

Simco, Citra ja HBC humalad loovad jube hea maitsekombinatsiooni ja vähemalt nende jaoks, kes harjunud Punk IPA kibedusega, on surnud poni väga lihtsasti joodav. Ratebeer ütleb Dead Pony kohta 93/100.

Open Windows Open Hills Tiger Baby on Mikkelleri pale ale. See sai algselt pruulitud Tiger Baby kolmanda albumi Open Windows Open Hills auks. Tiger Baby õlu sai aga nii monumentaalselt hea, et seda tehakse endiselt isuga.   

Tiger Baby seest tasub püüda üles leida nii sinna pistetud mango kui ka passion fruit. Kuidas, muide, seda viimast kohalikku keelde tõlgitakse? Kirjutasin alguses kire-vili ja see tundus pisut pikantne. Kes esimesena teab, saab ühe kire-vilja õlle maja kulul.

Igatahes. Ratebeer arvab: 95/100. Möku ilmselt kergitaks seda kui kedagi peaks meie arvamus huvitama.

Sierra Nevada Pale Ale on meie mäletamist mööda päris esimene Ameeriklane Mökus. Ja kui juba päris esimene, siis võtsime midagi väga klassikalist. USAs on väikepruulikodade traditsioon Euroopaga võrreldes väga pikk ja sealsest õlleturust kuulub väikestele ja põnevatele ka juba üsna märgatav osa. 

Sierra Nevada Pale Ale on tuntud klassikaline pale ale. Piisavalt keeruline, kui on aega süveneda, aga väga hästi tasakaalus ja lihtsalt joodav, juhuks kui ei ole. Humalanohikutele teadmiseks – Magnum, Perle ja kuhjaga Cascade’i. Ratebeer hindab Sierra Nevada pingutusi üsna kõrgelt – 96/100.

Võtsime mõne tumeda ka. Esiteks St. Peters’i Cream Stout. Pehme maitsega, väga shokolaadine stout, mille kohta Ratebeeri kollektiivne hinnag ütleb 96/100.

Teiseks stout’iks, mis meile riiulisse tekib on Mikkelleri Beer Geek Breakfast. See on selgelt hommikusöögiõlu, kuna peamised tuntavad koostisosad on kaerahelbed ja kohv. Ja kohvi on seal tõesti palju. Need, kes kohvi maitset ei hinda, jäägu Cream Stouti juurde. Ülejäänud proovigu järele – auhinnaks maitse, millele Ratebeer on maksimumhindega lajatanud.

Rahulikumaks tagasi minnes, tahtsime kindlasti võtta ligi ka mõne võrdlemisi tasase ja vanema kooli inglise ale‘i. Selleks sai Sheperd’s Neame’i 1698 Celebration Ale. See on igas mõttes üsna turvaline valik – ei püüa piire nihutada ja kannab endas vana hea Inglismaa pikkade kõrtsitraditsioonide hõngu.

Mikkelleri Cream Ale on selle listi ainus tagasipöörduja. Kui me kunagi ammustel aegadel siinkandis esmakordselt tõime Mökusse õllenohiku roteeruva menüü, siis oli selle esimeses koosseisus ka seesama cream ale

Õllestiilina tähendab cream ale õlut, mis on tehtud pinnakääritamisega, aga käärimine käib palju madalamal temperatuuril kui harilikult. Tulemuseks on ale, milles on pilsneri kergust. Mikkeller ise arvab, et ta ei solvu kui me seda ka pudelist joome. Ratbeer ütleb, et nende arvates võiks see cream ale olla väärt 91 punkti.

Seni Mökus esindamata stillina tuleb Nøgne Ø poolt pruulitud Imperial Brown Ale. Erinevalt Newcastle Brown Ale’ist on selles kõik üle vindi keeratud, alustades humalatest (Columbus, Chinook ja E K Golding). Algselt oli see imperial brown Nøgne Ø ja Nørrebro Bryghus’i koostöö, aga tänaseks on see sellisel kujul vaid Nøgne Ø repertuaaris. Ratbeer arvab, et Nøgne Ø’l on täiuslikkusest vaid väga vähe puudu jäänud – 98/100.

Viimaseks tahtsime võtta ka ühe metsiku pärmiga pruulitud õlle ehk lambic‘u. Selleks sai Mort Subite Xtreme Kriek. Metsiku pärmiga õlled maitsestatakse tihti hästi puuviljaseks või marjaseks ja nagu teadjamad sõnast Kriek välja loevad, on tegu kirsiõllega. Pisut väiksemas pudelis, kui teised (0.25 l) ja päris magus amps.

*****

Ja nüüd kahurid.

Alates täna õhtust on Möku kraanis To Øl’i ja koduste õlleartistide Baltic Frontier ja über-cooli Põhjala mikropruulikoja Valge laev.

Me võiksime tutvustamiseks rääkida Baltic Frontieri puhul kadakamarjast ja astelpajust või Valge laevaga seoses nisust, ingverist ja sidrunist, aga me ei ütle tegelikult midagi. 

Me teame, et te teate niigi :)

*****

Olgu see nimekiri teejuhiks Möku uute õllede hinge. Ja kui postkastist kuni pühapäevani vastu naeratavate nägude hulgast sobivat kandidaati ei leia, võib vabalt siit midagi valida.

 

Mökusse teisele poole letti ehk?

Mökusse letti

Suu laulab, süda muretseb

Johannes valel teelMökuga ja Möku esise tänavajupiga seonduv on viimasel ajal palju jututeemat andnud – et kuidas siis ikkagi peaks suhtuma ja mida arvama.

Me oleme seni suhelnud suvise laienduse loa saamiseks linnavalitsuse ettevõtlusosakonnaga eraviisiliselt ja pole avalikult eriti midagi selle teema kohta kirjutanud. Püüame seda nüüd siis teha, kuna oleks ju tobe kui me ise kaasa ei arvaks. Kes siis veel peaks seda tegema, eks?

***

Kui me Mökut alustasime, olid meile eeskujuks Barcelona, Amsterdami ja Londoni väikebaarid, milles enamjaolt püsti seisvad inimesed ja ruumi väiksus lõid unikaalse õhkkonna. Võõrad inimesed said pika leti ääres tuttavaks, rääkisid üksteisega juttu ja neis kohtades valitsev atmosfäär oli kuidagi eriliselt lahke, soe ja sõbralik.

Kuna Tartus sel ajal domineerinud laudades istumise kultuur sellist vibratsiooni ei tekitanud, oli see lähenemine võrdlemisi uus. Paar päeva peale avamist oli selge, et midagi sai õigesti tehtud, kuna Möku leidsid enda jaoks paljud inimesed ning mitmed kohad, kes peale meid tulnud, on seda sama mujalt pärit mudelit päris lahedalt kasutanud. Möku on aga senini väga paljude inimeste jaoks koht, kuhu nad hea meelega tulevad.

Sel aastal tehti meie tarbeks ümber hooajalise välilaienduse taotlemise kord selliselt, et laiendust on õigus taotleda vaid neil, kes pakuvad süüa. Möku seda ei tee, sest Tartus on palju kohti, mis teevad süüa hoopis paremini ja me ei näe, et me suudaksime Tartu kulinaarset pilti kuigi väärtuslikult rikastada.

See, mida me püüame edasi anda, asub ülekantud tähenduses hoopis teises kohas kui päevapraed, laudkonnad ja investeeringud laes olevasse kroonlühtrisse.

Meie facebooki lehel tekkinud sõprade kommuun koosneb täna ligi 4000 inimesest, kes meie arvamistega kaasa viitsivad mõelda. Seda on ainult natuke vähem kui Põltsamaa linna rahavaarv.

Möku menüüs on enam kui kolmkümmend erinevat õlut – sealhulgas mõned maailma hinnatuimad liigid ning põnevad käsitööõlled.

Me oleme koduks Comedy Estonia vaba mikrofoni õhtutele, mis on siin toimunud juba aastaid ja me oleme väga uhked, et need just meie juures toimuvad.

Möku on üks väheseid Tartu kõrtse, mis on ära toodud Lonely Planet’is, kuhu ennast niisama raha eest sisse osta ei saa.

Ükskõik, kas me räägime Mökus seljakotimatkajatega Austraaliast, vahetusüliõpilastega Jaapanist või tudengiga, kes on just Hiiumaalt siiakanti kolinud, kuuleme peamiselt seda, milline teistmoodi õhkkond Mökus valitseb – kelle jaoks kodune, kelle jaoks uudne ja põnev. Mõnede jaoks ka võõras, aga ega me saagi kõigile meeldida.

Mis seal siis imestada, et selle kõige taustal on väga raske mõista linna ettevõtlusosakonna nägemust Mökust kui väikese tundmatu märulihimulise kamba kooskäimiskohast, mis peibutab inimesi odava alkoholiga ja millel puudub igasugune sisuline perspektiiv.

Selline vaade on lihtsalt ilma pikema jututa igas punktis vale.

Aga samas on nii on väga lihtne mõelda, sest laiem pilt nõuab konteksti süvenemist. Süvenemine nõuab mõtlemist ja mõtlemine, olgem ausad, on raske. Palju lihtsam on puusalt lajatada – nii saab kõige kindlamini varem õhtule.

Mustvalge vaade asjadele ei luba aga näha reaalsust päris nii nagu see on, kuna elu ise on keerulisem ja enamasti hallides toonides.

PesuJa just see ongi kogu selle vaidluse aluseks. Me püüame vaadata asju objektiivselt ja mitte korrutada silmad kinni, et me ei saa midagi omalt poolt teha. Kõike, mida me hetkel teeme, olgu see menüü või koristamine, saab teha teisiti ning me püüdleme selle poole, et kõik paremini sujuks.

Ettevõtlusosakond aga on valinud mustvalge lähenemise (ja sealjuures selle mustema otsa) – kõik on halvasti ja kogu see linnaelu õõnestamine tuleks kiiremas korras lõpetada või siis vähemalt isoleerida.

Ja muide, juba mitusada aastat tagasi oli kogu see jutt sama moodi päevakorras. Kõrts oli kiriku kõrval, kõik oli pahasti ja tudengid olid rea inimeste arvates punt karistamatuid purjus barbareid :)

Eks pealiskaudne silm on juba aegade algusest näinud igal pool ainult seda, mida ta näha tahab.

***

Põhjendusena uuele välialade lubamise korrale laekus vastus Malle Blumenault. Meie lemmiklause sellest kirjast, mis kenasti kogu teema kokku võtab, on see:

“Tänavakohviku eesmärk on pakkuda külastajatele võimalust nautida suve, sööki ja jooki, normaalselt lauas istudes.”

Oodake. Võtame veelkord – “pakkuda külastajatele võimalust … nautida suve … sööki … ja jooki … normaalselt lauas istudes”.

Nii palju kui mulle ka ei meeldi ametnike initsiatiiv püüda meie kõigi eest defineerida, mida täpselt suve normaalne nautimine endas peaks sisaldama (nagu ma aru saan, siis lauda ja praadi), on see siiski üks kõige jaburmaid konstruktsioone, millega meil eales on au olnud tõtt vaadata.

Raske on mõista, miks istudes õlle joomine on olemuslikult ühtäkki tudengilinnas kõrgemalt väärtustatud kui sama asja seistes ajamine :)

« Older entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.