Maailmas on iga olulise asja kohta, mida otsutatakse sujuvalt ja kiiresti, vähemalt üks väga vähetähtis probleem, mille üle murtakse pead ja piike selgelt liiga kaua. Küll läheb lauamängurite vahel jagelemiseks selle üle, mis värvi nupud keegi saab, lapsed vaidlevad selle üle, kes saab autos sõites eesistmel istuda, ajakirjanikud jahmerdavad teemal, millise autoga riigikogulased sõidavad.
Me vaidlesime Veiko, Kersti, Tauno ja teiste ettejuhtuvate inimestega kaks kuud, mis kõrtsi nimeks peaks saama. Veiko tahtis panna Bordello, mis on, olgem ausad, päris mõnus nimi. Mina pakkusin niisama suvalisi sõnu, mis muhedalt kõlaksid, kuni jõudsime “möku”-ni.
Möku miinuseks oli see, et sel on tähendus, mis omakorda tekitab inimeste peades täiesti tarbetuid assotsiatsioone. Enamike sõnadega on muide seesama pagana lugu, et neil on tähendused, mis segavad nimekunstnikku alustamast puhtalt lehelt. Ma usun, et nõustute minuga, kui ma ütlen, et Bordello tekitab samuti mitmeid täiesti asjakohatuid seoseid 
Teaduslike lähenemiste kange pooldajana kasutasin oma vanaema fookusgrupina ja on üsna turvaline öelda, et Borello selle sessiooni raames just eriti kõrgeid punkte ei teeninud. Jääb ilmselt tolmu koguma või siis saab headesse kätesse mõne muu ettevõtmise tarvis ära kingitud.
Ühesõnaga – mu daamid ja härrad lubage mul erilise hingevärinaga hääles esitleda : Möku.
Võtke seda nime nii nagu ta on – minu hinnagul üks kaunemaid eestikeelse kõlaga sõnu, kohati ehk pisut etteheitev, aga see-eest aus ja otsekohene nagu istumise alla jäänud okassiga.
