Möku

First Frontier on fraas, mis toob meelde pioneerid, maadeavastused, esimesed ameerika kolonistid ja kõik sellise, mis nõuab julgust ning millegi uue avastamist. Ei tea, kas see õlu sai oma nime selle järgi, et sellise kaliibriga IPA kokku keetmine oli Taani õlletehasele To Øl uus katsumus, aga kui see ka nii oli, siis nad on olnud parimate maadeavastajate vääriliselt oma ülesannete kõrgusel.

First Frontier ei ole trikiõlu. Puulimistehnika piire pole kaelamurdvalt nihutatud, väliselt õllega kokkusobimatuid aineid pole sisse keedetud ning peale selle joomist ei omanda elu, armastus ja religioon sinu jaoks alatiseks uut tähendust.

First Frontier on lihtsalt üks põrgulikult hea IPA, milles on poodiumile rambivalgusesse tõstetud kõik, mis ühe IPA juures on oluline – humal, humal ja veelkord humal. (Täpsemalt siis Ameerika kolm tuntud humala sorti Simcoe, Centennial ja Warrior.) Ja nad kolmekesi teevad oma töö ära – First Frontier on tõsine humalapomm ja kes kibedust kardab, mõelgu enne pudeli avamist kaks korda järgi.

Ratebeer.com hinnang 97 punkti 100′st võimalikust räägib Taani meeste õlle eest ise kõlavalt ja selgelt. Cheers!

Möku õllenohikute menüü uus lisand on Texas Ranger. Jah, ma tean küll, millele mõte esimesena jookseb, aga keskendume habemete, laiade kaabude ja stiilsete keretäite asemel korraks õllele

Texas Rangeri joomine algab ettevaatlikult klaasi valamisest. See on nii tume, et jäi mulje nagu see neelaks valgust enda ümber ja eiraks nii mõndagi tiheduse ja massi kohta käivat füüsikaseadust. Lisaks on tal klaasis selline väljanägemine, et tahaks viisakusest mokaotsast tere öelda.

Kui isu täis vaadatud, võiks korraks nina sisse pista ja tõmmata sealt sõõmu lõkkesuitsu, vürtsi ja Clint Eastwoodi macho-westerne.

Mis maitsesse puutub, siis tihti teoretiseeritakse selle üle, milline õlu millise toiduga hästi kokku sobib. Texas Ranger’i puhul seda küsimust enamasti ei teki, kuna see on ise terve õhtusöök. Mida muud saabki öelda õlle kohta, mis tundub kontsistentsilt selline, nagu seda saaks hammustada. Maitses tunneb igaüks  just neid asju, mida ta tunneb, aga kõige tähtsam aisting saabub moodsa hilinemisega nagu peaesineja oma kontserdile.

Chilli.

Ja see on üks mõnus saabumine. Mitte selline, mille peale tahaks veeklaasi järgi haarata või politsei kutsuda, aga mõne sekundi pärast saad sa aru, et ta on kohal. Peaesineja on laval, rokib ja nii hää on, et suu veab naerule.