Möku järgmise nädala ettevalmistused tõid meelde ühe huvitava aastatetaguse loo.
Saage tuttavaks Joshua Bell’iga. Joshua on viiuldaja, kes alustas mängimist viieselt ja astus neljateistkümneselt esmakordselt üles Philadelphia Sümfooniaorkestri solistina. Aasta peale keskkooli lõppu esines ta juba esmakordselt Carnegie Hall’is ja praegu, neljakümne kolmesena, on ta endiselt üks maailma hinnatumaid kontsertviiuldajaid.
Siin on üks Joshua stiilinäide – Vivaldi aastaajad, 3. osa “Suvi” (presto):
Ühel kevadel mõni aasta tagasi tegi Washington Post talle ettepaneku mängida hommikuse rush hour‘i ajal ühes kohalikus metroopeatuses. Joshua oli nõus. Varustatuna nokamütsi, dressipluusi ja 3.5 miljoni dollari eest ostetud Stadivarius Gibson ex Huberman’i viiuliga (aastast 1713) läks ta ühel hommikul metroosse eskalaatorite juurde ja alustas Bach’i “Chaconne”-iga.
Pärast seda ebatavalist kontserti toimunud intervjuu kohta kirjutab Washington Post nii:
“Chaconne” from Johann Sebastian Bach’s Partita No. 2 in D Minor is not just one of the greatest pieces of music ever written, but one of the greatest achievements of any man in history. It’s a spiritually powerful piece, emotionally powerful, structurally perfect. Plus, it was written for a solo violin, so I won’t be cheating with some half-assed version.”said Bell.
With “Chaconne,” the opening is filled with a building sense of awe. That kept him busy for a while. Eventually, though, he began to steal a sidelong glance.
“It was a strange feeling, that people were actually, ah . . .”
The word doesn’t come easily.
“. . . ignoring me.”
Bell is laughing. It’s at himself.
“At a music hall, I’ll get upset if someone coughs or if someone’s cellphone goes off. But here, my expectations quickly diminished. I started to appreciate any acknowledgment, even a slight glance up. I was oddly grateful when someone threw in a dollar instead of change.” This is from a man whose talents can command $1,000 a minute.
Aga vaadake parem ise, mis ülesastumist salaja filminud WP kaamerale jäi:
Joshua Bell mängis kokku 43 minutit, selle ajaga käis temast mööda üle tuhande inimese ja ta teenis pisut üle 32 dollari. Tegelikult veel 20 dollarit, mida ta ei arvestanud, kuna selle andis talle naine, kes tundis Bellis ära eelmisel õhtul Kongressi raamatukogus toimunud kontserdi solisti.
Fakt, et Joshua Bell ei suutnud hetkekski tekitada enda ette isegi kahest inimesest koosnevat kuulajaskonda näitab, et kunst ja meie võime seda nautida on suuresti kinni kontekstis. Kallid veinid tunduvad veel maitsvamad sellepärast, et nad on kallid, mõned maalid veel ilusamad, kuna need on väga vanad ja virtuoosid veel andekamad, kuna kontserdil kantakse lipsu.
street musician
Järgmisel nädalal teisipäevast laupäevani esineb igal õhtul kella 21 ja 23 vahel Möku ees üks või mitu tänavamuusikut – mõned neist valdavad suurepäraselt pilli, mõned esitavad lahedat omaloomingut, mõned on niisama cool’id. Neil kõigil on esiotsa piisavalt julgust aga eelkõige meile miskit anda.
Peatugem ja kuulakem siis 
