BrewDog mõtleb jõuludele ja nende pruulikoja kraanidest on välja voolanud partii suurepärast hooajaõlut. There Is No Santa on aus, nimetab asju õigete nimedega ning ei ole tavaline jõuluporter, mida siinmail hapukapsa saatel organismi sügavustesse valatakse.

Mis siis pudelist vastu vaatab?

Esiteks, Jõuluvanapoleolemas on hämmastavalt piparkoogine. (Ma poleks kunagi arvanud, et seda sõna läheb tarvis õlle iseloomustamiseks.) Teiseks, raske ja tummise maitse asemel on tegu üsna kergesti joodava õllega ja ka kangust on jõuluporteriliku 6.5% asemel ca 4.5%. Kolmandaks, There Is No Santa‘t pole kunagi piisavalt – seekord täiesti otsese mõttes. Minu andmetel jõudis seda siiamaile paarkümmend kasti, millest Mökusse maandus pisut alla kolmandiku.

Täna õhtul anname Möku sünnipäeva puhul There Is No Santa‘le stardipaugu ja avame esimesed pudelid. Kui see otsa saab, siis on ka jõulud ametlikult läbi

Head sõbrad – Möku saab 2.

Seda möödapääsmatult, sest kui miski on juba üle 720 päeva kestnud (nagu Möku on), siis on loogilise arvutuskäigu tulemusena oodata, et ta saab mõne päeva pärast 2-aastaseks.

Nagu eelmisel aastal, vaatasime ka seekord selja taha jäävate jälgede poole tagasi. See, mis sealt paistis, ei olnud sugugi vähem lahedam kui meie esimene aasta.

Esmalt, aitäh kõigile teile, kes te tihti või harva Mökusse hämarusse eksite. Me loodame, et teil on seal hea, et te leiate sealt eest sõbrad ning et leti äärsetes diskussioonides sünnivad maailma muutvad tõed.

Teiseks kummardame kõigi oma veebisõprade ees. Teid on 3000. See on täpselt kümme korda rohkem kui võitles Spartalasi Pärslaste armee vastu Hollywoodi käsitluses ja rohkem kui Räpina linnas elanikke. Me armastame teid kõiki palavalt, kirglikult ja pealetükkivalt.

Kolmandaks oleme tänu võlgu kõigile neile, kes on aidanud Mökut oma nõuannetega suunata. Me püüame uuel aastal tuua Mökusse veel rohkem suurepärast õlut, teha rohkem pisut veidraid asju ja kombata rohkemaid piire.

Viimasena (aga mitte tähtsuse järjekorras), eraldi aitäh Comedy Estonia’le. Teie stand-up on Mökus olnud seni kuni me mäletame ja rokkinud sama kaua kui me mäletame. Me ootame neid laupäevi ka edapsidi iga kuu nagu väike laps jõule.

***

Möku sünnipäevapidu toimub täpselt õigel päeval ehk laupäeval, 17. detsembril, alates kella 18st ja me ootame teid kõiki – sodige see endale kalendrisse.

Asjad, mis võivad juhtuda (aga ka mitte juhtuda) õhtu käigus on alljärgnevad:

• võib juhtuda, et Möku näeb seespoolt välja nagu sinu vanaema elutuba
• võid kohtuda universumi parima jõuluõllega
• kui vara kohal oled võib õnnestuda süüa rohkem kui vaid marmelaadikomme
• võid kuulda spontaansete sõnaseadjate sütitavaid sünnipäevakõnesid
• võid saada maja kulul napsu kuni sa ei mäleta, mis riigis sa sündisid
• pole võimatu, et kõlab väga mitu korda Steve Earle’i lugu “Galway Girl”
• võib olla muutub riigikord
• jääb võimalus, et sa ei toibu sellest kõigest täielikult enne kolmekuningapäeva

Näeme laupäeval!

Cheers,

Kristina, Sille-Liis, Aadi, Roosi, Joosep, Johanna, Maria, Liina, Rauno, Riho, Signe, Veiko, Lauri

Rääkisimegi siis natuke. Mökust ja baarikultuurist Tartus üldiselt ka. Mured olid suures osas ühised, aga mitte ületamatud.

Ning enne asja juurde asumist pean ma siiralt tunnistama, et see oli üks viimase aja avatumaid, konstruktiivsemaid ja asjalikumaid kohtumisi. Me teeme Eesti Politsei nende suhtumise eest omalt poolt kummarduse – me ausõna ei arvanud, et asja sisuline külg teid sedavõrd huvitab.

***

Mökul on läinud väga hästi. Me oleme suutnud natuke Tartu baarikultuuri raputada. Meil on vedanud, et meil käib väga palju lahedaid külalisi ja meil on teiega koos pagana tore.

Üks põhimõte, mida me oleme sealjuures alati järginud on see, et me pole piiranud Mökust klaasidega ning jookidega korraks välja astumist nii nagu seda paljud teised kõrtsid on teinud. Me teame, et teil kõigil on tähtsamatki teha, kui väärtusetu  õlleklaas hõlma alla pista ja tunda sellega koduse serviisi täiendamisest mingit veidrat rõõmu.

Kui piisavalt palju inimesi aga maja ees seisab, siis varem või hiljem liitub nendega veel inimesi ja tänav saab täis. Müra tekib paratamatult natuke rohkem kui tingimata tarvis ja kuna tänaval alkoholi tarbimine ei ole sugugi seadusega kooskõlas, siis hakkab see ka politseinikele teravalt silma.

Möku esimesel suvel oli meie maja ees tänaval inimeste summas uskumatult mõnus olla – palju mõnusaid inimesi, palju huvitavaid jutuajamisi ja jällenägemisi. Sel suvel oleme me olnud aga pisut murelikud. Juhtub, et mõnusa olemise sisse leiavad tee kodanikud, kel viinapudel näpus ja häälepaelad tugevamad kui olukord nõuab. Mõnikord saab neid päris mitu.

Olemise lahedus lahustub pikkamööda ära. Õnnetuseks langeb nende kaasa toodud aura aga ka Möku ja tema külaliste peale.

Seega mis oleks kui püüaksime seda värki koos kontrolli all hoida. Teha saab seda kõige paremini nii, et kui me ise eriti jookidega ja pikaks ajaks tänavale ei lähe, siis pole ka tüüpidel, kes meiega platoonilisest koosolemisest mõnu tunnevad, Möku ees midagi teha. Neid ilmub sinna aegamööda järjest vähem ja nad jäävad sinna, kust iganes nad parasjagu tulid.

See aitaks hoida Tartu baarikultuuri, laseks meie headel naabritel öösiti pikemalt magada, hoiaks kõigil avalikus kohas alkoholi tarbimise trahviraha taskus aga eelkõige oleks Möku teile selle eest väga tänulik

Win-win-win-win või kuidas teile paistab?

Seega on moment just sobiv juhatamaks lavale järgmist uut õlut Mökus, seekord üsna talvise iseloomuga ja pärit kodule väga lähedalt – A. Le Coq’i šokolaadiporter.

Eesti kohalike õlletehaste jõuluõlled on alati siinmail oodatud kraam. Ja mitte ainult – ka piiritaguste õllenautlejate käest saavad hooajalised jõulupruulid tihti rohkem kiita kui püsivalt tootmises olevad margid.

A Le Coq’i šokolaadiporter ei ole erand, temas on midagi, mis sunnib oma maitsesse süvenema. Šokolaadi ja ka kerge kohvi maitsega pole eriti tagasi hoitud, aga pole ka väga üle vindi keeratud. Hea balanss, mis sobib kamina või sõpradega kodubaari leti äärde.

Beer Geek vahepala õllenohikutele:

Kuna A Le Coq pole selle info leidmist just üleliia lihtsaks teinud, siis peab järgnev jääma esialgu hüpoteesiks. Usutavasti on tegu Baltic porter‘iga, mis erineb harilikest stout‘idest ja nende alla kuuluvatest porteritest peamiselt seetõttu, et on oma olemuselt mitte pinnakääritusega valmistatud ale vaid põhjakäärituse meetodil valminud lager. Kui keegi juhtumisi teab, millega täpselt tegu, siis antagu märku.

Olgu selle kääritusega nii või naa – A Le Coq’i šokolaadiporter on üks viimase aja mõnusamaid asju, mis nende majast tulnud, ning siinse subjektiivse hinnagu kohaselt ka kodumaistest jõulu hooajaõlledest parim.

Või kuidas teile tundub?

Miks?

Maailmas on palju head õlut – Belgia vanades kloostrites pruulitud Trappist‘id, mõrkjad Imperial India Pale Ale‘id, tammevaadis laagerdnud stout‘id, Saksa vanade traditioonide järgi pruulitud Bock‘id, “metsiku pärmiga” pruulitud Lambic‘ud, tulipunased ale‘id ja täiesti hullud eksperimentaalõlled.

Meie hinge on juba mõnda aega hinge närinud see, et ümberkaudsed suured õlletehased toodavad üsna ühesugust õlut. Ja meie joome. Kogu aeg peaaegu ühesugust õlut, natuke erinevate siltidega pudelitel.

Beer Geek vahepala õllenohikutele:

Kõik maailma õlled jagunevad laias laastus lager tüüpi ja ale tüüpi õlleks. Esimene on masstootmiseks sobivam, üsna nõrga lõhnaga kergesti standarditesse surutav õlu, teine on aga reeglina intensiivsema lõhna ja maitsega. Nii lager‘eid kui ka ale‘sid on erinevaid värve alates kuldsetest, merevaigupruunide ja täiesti tumedateni välja. Mõlemal poolel iga värvi hulgas on omakorda humalaselt mõrkjaid bittereid kui magusamaid õllesorte, nii kangemaid kui lahjemaid.

95% kõikidest õllesortidest, mis sulle ükskõik millises poes või kõrtsis pihku jääb, on kuldsed magusapoolsed, tihti pisut vesised lager’id kangusega 4-6%. Arvestades, et maailmas eksisteerib erinevatel andmetel 71 erinevat õlletüüpi, mitte just kuigi suur valikuvõimalus, või mis?

Me oleme suve jooksul testinud rohkem erinevat õlut kui me tunnistada julgeme ja BrewDog’on Möku esimene tõsisem samm väikeste pruulikodade ja senisest erineva õlle suunas.

Meie valikus saab tänasest olema BrewDog’i kolm lipulaeva – Punk IPA, Trashy Blonde ja 5 AM Saint. Esimesed kaks on pale ale‘id ehk suhteliselt heledad ale tüüpi õlled, viimane aga amber ale, mis viitab natuke tummisemale värvile.

Beer Geek vahepala õllenohikutele:

IPA tähendab India Pale Ale‘i. See õllesort on pärit 17. sajandist ja seda õlut pruuliti Inglismaal enamasti eksportimiseks Briti kolooniatesse Indias. Pale ale viitab pigem heledale värvile ja sellele, et tegemist on ale tüüpi õllega. Kuna see õlu sisaldab palju humalat, siis kuulub ta maitselt kindlasti mitte magusamate vaid kibedamate hulka. Tänaseks on IPA üsna tuntud õlletüüp, mille esindajaid on maailmas palju.

Lõpetuseks – mida siis neist õlledest otsida? Võtame sellesama sinise sildiga Punk IPA.

Hoolimata nimest pale ale on see tumedam kui kohalikud lager‘id. Punk IPA on väga tugeva lõhnaga – asi, mida ühegi masstootmisest tulnud lager‘i juurest peaaegu et ei leia. Maitsest tunneb igaüks mida tahab ja las nii jääbki. Küll aga ütlevad BrewDog’i pruulimeistrid ise: “whatever you taste before, the bitter hops will punish you in the end.”

See, kas ja kui kauaks BrewDog Mökusse jääb, sõltub teist, hääd sõbrad. Nii või teisiti lubame, et tirime veel sügise jooksul teie ette päris mitu põnevat õlut.

Kõige lõpetuseks vaadake ise, mida BrewDog’i James ja Martin oma Punk IPA kohta räägivad.

Saage tuttavaks Joshua Bell’iga. Joshua on viiuldaja, kes alustas mängimist viieselt ja astus neljateistkümneselt esmakordselt üles Philadelphia Sümfooniaorkestri solistina. Aasta peale keskkooli lõppu esines ta juba esmakordselt Carnegie Hall’is ja praegu, neljakümne kolmesena, on ta endiselt üks maailma hinnatumaid kontsertviiuldajaid.

Siin on üks Joshua stiilinäide – Vivaldi aastaajad, 3. osa “Suvi” (presto):

Ühel kevadel mõni aasta tagasi tegi Washington Post talle ettepaneku mängida hommikuse rush hour‘i ajal ühes kohalikus metroopeatuses. Joshua oli nõus. Varustatuna nokamütsi, dressipluusi ja 3.5 miljoni dollari eest ostetud Stadivarius Gibson ex Huberman’i viiuliga (aastast 1713) läks ta ühel hommikul metroosse eskalaatorite juurde ja alustas Bach’i “Chaconne”-iga.

Pärast seda ebatavalist kontserti toimunud intervjuu kohta kirjutab Washington Post nii:

“Chaconne” from Johann Sebastian Bach’s Partita No. 2 in D Minor is not just one of the greatest pieces of music ever written, but one of the greatest achievements of any man in history. It’s a spiritually powerful piece, emotionally powerful, structurally perfect. Plus, it was written for a solo violin, so I won’t be cheating with some half-assed version.”said Bell.

With “Chaconne,” the opening is filled with a building sense of awe. That kept him busy for a while. Eventually, though, he began to steal a sidelong glance.

“It was a strange feeling, that people were actually, ah . . .”

The word doesn’t come easily.

“. . . ignoring me.”

Bell is laughing. It’s at himself.

“At a music hall, I’ll get upset if someone coughs or if someone’s cellphone goes off. But here, my expectations quickly diminished. I started to appreciate any acknowledgment, even a slight glance up. I was oddly grateful when someone threw in a dollar instead of change.” This is from a man whose talents can command $1,000 a minute.

Aga vaadake parem ise, mis ülesastumist salaja filminud WP kaamerale jäi:

Joshua Bell mängis kokku 43 minutit, selle ajaga käis temast mööda üle tuhande inimese ja ta teenis pisut üle 32 dollari. Tegelikult veel 20 dollarit, mida ta ei arvestanud, kuna selle andis talle naine, kes tundis Bellis ära eelmisel õhtul Kongressi raamatukogus toimunud kontserdi solisti.

Fakt, et Joshua Bell ei suutnud hetkekski tekitada enda ette isegi kahest inimesest koosnevat kuulajaskonda näitab, et kunst ja meie võime seda nautida on suuresti kinni kontekstis. Kallid veinid tunduvad veel maitsvamad sellepärast, et nad on kallid, mõned maalid veel ilusamad, kuna need on väga vanad ja virtuoosid veel andekamad, kuna kontserdil kantakse lipsu.

street musician

Järgmisel nädalal teisipäevast laupäevani esineb igal õhtul kella 21 ja 23 vahel Möku ees üks või mitu tänavamuusikut – mõned neist valdavad suurepäraselt pilli, mõned esitavad lahedat omaloomingut, mõned on niisama cool’id. Neil kõigil on esiotsa piisavalt julgust aga eelkõige meile miskit anda.

Peatugem ja kuulakem siis

New York Times “Pearls Before Brekfast”

Hääd sõbrad!

Sel reedel saab Möku esimene aastaring täis. Meie jaoks on see üsna suur asi – aasta on ikkagi hirmutavalt pikk aeg. Vaatasime siis natuke tagasi. Et kust tuldud ja mismoodi.

Esiteks on meil hää meel selle üle, et Mökus on ette tulnud sellisel hulgal veidraid ja naljakaid juhtumisi, et nendega võiks riiulitäie entsoklüpeediaid täita. Osad sellised, mis teevad ka meenutades tuju rõõmsaks, osad sellised, mida hästi meenutadagi ei julge. Olgu, mis on, aga igav pole igatahes olnud.

Teiseks on meil hää meel oma sõprade üle. Nii nende üle, kes meil õhtuti külas käivad, kui ka nende sõprade üle, kes Möku tegemistele veebis kaasa elavad. Neid viimaseid on juba peaaegu poole Elva linna jagu.

Kui Mökut ei oleks, ei oleks me ilmselt mitte kunagi saanud tundma selgeltnägija Tarmot Annelinnast, punkar Indrekut Raplast ja tema koera, muusikatudeng Maarjat Hiiumaalt ega tervet hulka teisi mõnusaid inimesi.

*****

Oma sünnipäeva tähistame me sel reedel. Kutsume kõik sõbrad kokku kuni Möku on punnis täis ja teeme siis paari sellist asja, mida Mökus pole seni nähtud.

Esmalt kõpitseme Möku sünnipäevale kohaselt pidulikuks – aastapäevade ja muude riiklikult tähtsate pühade puhul ikkagi laudlinad ja kõik muu sinna juurde kuuluv.

Pakume sünnipäevale kohaselt ilmselt ka paar ampsu süüa. Selles osas on parem stardipositsioon neil, kes varem kohale jõuavad.

Õhtu edenedes on meil aga ka üks suurem üllatus.

Paljude nooblite kaubamärkidega (loe : Britney Spears, David Beckham jmt.) juhtub varem või hiljem see, et maailma paisatakse oma parfüümi ja pesukollektsioon. Ka Möku jaoks on see aeg käes.

Parfümeeria ei ole päris meie ala ja seega asendasime selle endale teemakohasema elemendiga. Selleks on reedel ilmavalgust nägev Möku eneseabiraamat nimega “The Ultimate Guide to Life and Beyond”. See on universaalselt inglisekeelne, võtab omamoodi kokku meie esimese aasta ja jagab teile õpetusi järgnevateks.

Pesu on erinevalt parfümeeriast vabalt meie ala – mis täpselt, näete reedel. Vihjeks võin aga öelda, et kusagil Eestimaa nurgas on õmblejatel praegu käed tööd täis. Kas see glamuurne produkt sobib kandmiseks riigipühadel või on pigem määratud klaasi taga seisma, selgub esimese Mökus aset leidva maailma väikseima runway show käigus.

Mõlemad nimetet esemed köidetakse kokku ja neist moodustub umbes 80 eriti glamuurset Möku pakki. Kuna meil on plaan sünnipäeval ka midagi head teha, siis saab igal sellisel pakil olema mõistlik hind ja kogu müügist saadud raha anname Möku poolt häätegevaks otstarbeks ära.

Aitäh teile, sõbrad. Reedel näeme.

Möku

P.S. Kummardame maani päises oleva pildi autori ees

Kohvi ja küpsiste saatel saab vastuse küsimustele kas energia on füüsikaline, mõõdetav nähtus või midagi inimmõistusele hoomamatut? Kas energia on kollane, must, roheline või hoopis kirju? Mis juhtub siis kui suurenev energiavajadus ületab ühel hetkel selle tootmisvõimaluste piirid?

Pange lips ette (või ärge pange), tulge kohale, mõelge kaasa ja saagu teie silmad avatud. Muide, Mökus toimuv loeng on teaduskohviku sarja septembrikuine avapauk – 23.09 liigub teadus Genialistide Klubisse ning 24.09 Ülikooli kohvikusse.

Vaata ka :

http://erikpuura.wordpress.com/
https://www.etis.ee/
http://www.ahhaa.ee
AHHAA Facebook’is

James Watt and Martin Dickie ei kuulu sellesse loetellu võibolla mitte igaühe arvates, aga meie meelest küll. Nad on loonud maailma kangeima õlle. Nad on teinud seda kolm korda.

James Watt ja Martin Dickie on Shotimaal Aberdeenshire’is asuva BrewDog Brewery asutajad ja omanikud. Nad asutasid BrewDog’i neli aastat tagasi ja alatest sellest hetkest voolab nende väravast välja kõige veidramaid õllesorte, mida maailm näinud. Väravast sisse voolavad kõrged auhinnad õllede ülemaailmsetelt mõõduvõtmistelt.

Novembris 2009 sai valmis BrewDog’i esimene maailma kangeim õlu alkoholisisaldusega 32%, mis kandis nime “Tactical Nuclear Penguin”. Üsna pea selle järel uuendasid nad omaenda rekordit esimese õllega, mille alkoholisisaldus ulatus kõrgemale kohalike viskide omast. Nimeks “Sink the Bismarc” ja alkoholisisalduseks 41%.

Avalikkuse pahameele peale, et BrewDog tahab kohalikud õllejoojad oma produktiga suisa ära tappa, vastas James Watt, et Sink the Bismarci kangust tuleb respekteerida ning jooki nautida just kangele alkoholile kohastes kogustes. Sestap on ka nii BrewDog’i Sink the Bismarc kui ka Tactical Nuclear Penguin taassuletava korgiga.

Kui üks Saksa pruulikoda selle aasta alguses 43% õlle valmis meisterdas, vastasid James Watt ja Martin Dickie õllesordiga “The End of History”, mis lõi oma 51% alkoholisisaldusega kangusrekordi ning on oma 700 inglise naela suuruse hinnaga ka teadaolevalt maailma kalleim õlu.

Olgu selle kõigega kuidas on, aga maailm oleks BrewDog Brewery’ta vaesem. Meil on hää meel, et nad olemas on. Suur naeratus näol kirjutan ma aga kogu seda juttu seepärast, et paar proovipudelit Sink the Bismarc’i ja Tactical Nuclear Penguin’i vurab parasjagu Tartu poole – ja me ei plaani neid ainult endale hoida