Me oleme seni suhelnud suvise laienduse loa saamiseks linnavalitsuse ettevõtlusosakonnaga eraviisiliselt ja pole avalikult eriti midagi selle teema kohta kirjutanud. Püüame seda nüüd siis teha, kuna oleks ju tobe kui me ise kaasa ei arvaks. Kes siis veel peaks seda tegema, eks?

***

Kui me Mökut alustasime, olid meile eeskujuks Barcelona, Amsterdami ja Londoni väikebaarid, milles enamjaolt püsti seisvad inimesed ja ruumi väiksus lõid unikaalse õhkkonna. Võõrad inimesed said pika leti ääres tuttavaks, rääkisid üksteisega juttu ja neis kohtades valitsev atmosfäär oli kuidagi eriliselt lahke, soe ja sõbralik.

Kuna Tartus sel ajal domineerinud laudades istumise kultuur sellist vibratsiooni ei tekitanud, oli see lähenemine võrdlemisi uus. Paar päeva peale avamist oli selge, et midagi sai õigesti tehtud, kuna Möku leidsid enda jaoks paljud inimesed ning mitmed kohad, kes peale meid tulnud, on seda sama mujalt pärit mudelit päris lahedalt kasutanud. Möku on aga senini väga paljude inimeste jaoks koht, kuhu nad hea meelega tulevad.

Sel aastal tehti meie tarbeks ümber hooajalise välilaienduse taotlemise kord selliselt, et laiendust on õigus taotleda vaid neil, kes pakuvad süüa. Möku seda ei tee, sest Tartus on palju kohti, mis teevad süüa hoopis paremini ja me ei näe, et me suudaksime Tartu kulinaarset pilti kuigi väärtuslikult rikastada.

See, mida me püüame edasi anda, asub ülekantud tähenduses hoopis teises kohas kui päevapraed, laudkonnad ja investeeringud laes olevasse kroonlühtrisse.

Meie facebooki lehel tekkinud sõprade kommuun koosneb täna ligi 4000 inimesest, kes meie arvamistega kaasa viitsivad mõelda. Seda on ainult natuke vähem kui Põltsamaa linna rahavaarv.

Möku menüüs on enam kui kolmkümmend erinevat õlut – sealhulgas mõned maailma hinnatuimad liigid ning põnevad käsitööõlled.

Me oleme koduks Comedy Estonia vaba mikrofoni õhtutele, mis on siin toimunud juba aastaid ja me oleme väga uhked, et need just meie juures toimuvad.

Möku on üks väheseid Tartu kõrtse, mis on ära toodud Lonely Planet’is, kuhu ennast niisama raha eest sisse osta ei saa.

Ükskõik, kas me räägime Mökus seljakotimatkajatega Austraaliast, vahetusüliõpilastega Jaapanist või tudengiga, kes on just Hiiumaalt siiakanti kolinud, kuuleme peamiselt seda, milline teistmoodi õhkkond Mökus valitseb – kelle jaoks kodune, kelle jaoks uudne ja põnev. Mõnede jaoks ka võõras, aga ega me saagi kõigile meeldida.

Mis seal siis imestada, et selle kõige taustal on väga raske mõista linna ettevõtlusosakonna nägemust Mökust kui väikese tundmatu märulihimulise kamba kooskäimiskohast, mis peibutab inimesi odava alkoholiga ja millel puudub igasugune sisuline perspektiiv.

Selline vaade on lihtsalt ilma pikema jututa igas punktis vale.

Aga samas on nii on väga lihtne mõelda, sest laiem pilt nõuab konteksti süvenemist. Süvenemine nõuab mõtlemist ja mõtlemine, olgem ausad, on raske. Palju lihtsam on puusalt lajatada – nii saab kõige kindlamini varem õhtule.

Mustvalge vaade asjadele ei luba aga näha reaalsust päris nii nagu see on, kuna elu ise on keerulisem ja enamasti hallides toonides.

Ja just see ongi kogu selle vaidluse aluseks. Me püüame vaadata asju objektiivselt ja mitte korrutada silmad kinni, et me ei saa midagi omalt poolt teha. Kõike, mida me hetkel teeme, olgu see menüü või koristamine, saab teha teisiti ning me püüdleme selle poole, et kõik paremini sujuks.

Ettevõtlusosakond aga on valinud mustvalge lähenemise (ja sealjuures selle mustema otsa) – kõik on halvasti ja kogu see linnaelu õõnestamine tuleks kiiremas korras lõpetada või siis vähemalt isoleerida.

Ja muide, juba mitusada aastat tagasi oli kogu see jutt sama moodi päevakorras. Kõrts oli kiriku kõrval, kõik oli pahasti ja tudengid olid rea inimeste arvates punt karistamatuid purjus barbareid

Eks pealiskaudne silm on juba aegade algusest näinud igal pool ainult seda, mida ta näha tahab.

***

Põhjendusena uuele välialade lubamise korrale laekus vastus Malle Blumenault. Meie lemmiklause sellest kirjast, mis kenasti kogu teema kokku võtab, on see:

“Tänavakohviku eesmärk on pakkuda külastajatele võimalust nautida suve, sööki ja jooki, normaalselt lauas istudes.”

Oodake. Võtame veelkord – “pakkuda külastajatele võimalust … nautida suve … sööki … ja jooki … normaalselt lauas istudes”.

Nii palju kui mulle ka ei meeldi ametnike initsiatiiv püüda meie kõigi eest defineerida, mida täpselt suve normaalne nautimine endas peaks sisaldama (nagu ma aru saan, siis lauda ja praadi), on see siiski üks kõige jaburmaid konstruktsioone, millega meil eales on au olnud tõtt vaadata.

Raske on mõista, miks istudes õlle joomine on olemuslikult ühtäkki tudengilinnas kõrgemalt väärtustatud kui sama asja seistes ajamine

—–

Kui hää tuttav Mart mulle umbes pool aastat tagasi vihjas, et Mikkeller on taas Kopenhaagenis paaripäevast õllefestivali kokku ajamas, siis läks umbes 15 minutit kui ma netist paar passi olin ära ostnud. Minut sellest kulus mõtlemisele, kuidas õllefestivali külastamise vajadust abikaasale piisavalt pakilisena kirjeldada ja ülejäänud neliteist sellele, et tuima järjekindlusega uuendada brauseriaknas Taani hääldamatu nimega piletimüügilehte. Selle lehe kaitseks olgu muidagi ette rutates öeldud, et kõik Taani nimed ja sõnad osutusid kohal olles hääldamatuteks.

Kuus kuud hiljem võttis Kopenhaagen meid laisalt, aga viisakalt lennujaamas vastu – hämmastavalt madal ja rahulik linn. Umbes nagu oleks keegi nelikümmend Viljandit üksteise kõrvale ladunud. Tegime mõttelisse to-do listi esimese märkme – kusagil siin peab olema city või vähemalt mingi koht, mis on metropoli nägu ja me püüame õhtul sinnakanti kõrtsudesse orienteeruda.

Esmalt oli aga tarvis jõuda esimesele Copenhagen Beer Celebration’i ametlikule õllesessioonile. Vaatasime hääldamatu nimega peatusi rongiplaanil, mõõtsime kaugusi linnulennult ja hakkasime peale põgusat logistilist analüüsi jala astuma. Umbes kuus Viljandit hiljem olime Google Maps’i andmetel alles poolel teel ja kaalusime paari vähem lukustatud jalgratta laenamist. Kahjuks jäi meie  moraalne pool peale ja kõndisime veel seitse Viljandit, jõudes esimesele sessionile umbes kolmetunnise hilinemisega.

Kohale jõudmisest andis esimesena märku üks mees, kes hädise undamise saatel uksest välja pargini jooksis, üle traataia hüppas ja esimese puu alla sügava ohke najal põie tühjaks lasi. Päev tõotas tulla põnev.

Copenhagen Beer Celebration toimus suures spordisaalis, mida oli viimati plaanitud remontida seitsemkümnendatel, aga nähtavasti oli ka siis sellest plaanist loobutud. Piki seina ääri olid laotud lauad, millede taga olid kogu saalis 30 mikropruulikoda Skandinaaviast, mujalt Euroopast, USA’st, Uus-Meremaalt ja kõikvõimalikest kohtadest. Ainult need, kes õllepruulimisse kui kunstivormi suhtuvad.

Igal kohale tulnud pruulikojal oli ees kolm kraani kolme erineva õllega. Mõistsime, miks pihku antud klaasi mõõduks oli umbes 5-6 cl ja seisime esimesse sappa.

Ilmselt oli sellel, miks me kolm tundi hiljem pisut väsinud olime, mitu erinevat põhjust. Esiteks see, et sabad ei toiminud hästi – õlut valati klaasidesse nii kiiresti, et ei jõudnud veel keskenduda ootamisele, kui jälle oli sinu kord. Järjekorrad peaks normaalsel juhul toimima pidurdusmehhanismina. Teiseks, kõik esindatud õlled olid neetult head. Kolmandaks, ilmselt oleks olnud kaval vaadata entsoklüpeediast järgi, et see konkreetne õlleüritus (rääkimata seda ümbritsevast riigist) ei olnud märganud Euroopa ühisrahaga liituda ja see, et kogu esimest sessiooni mitte tühja kõhu peale sooritada, oleks nõudnud Taani kroonide olemasolu.

Orienteerusime jala nelja Viljandi jagu lõuna suunas kesklinna suunas ja ühinesime ühe teise Eesti õllepruulijate pundiga, kes ka oma esimest sessiooni lõpetasid. Jõime paar keskpärast Taani kohalikku alternatiivõlut ning kirusime sportlikus mõttes paar tundi Sakut ja A Le Coq’i.

Järgmisel hommikul ootas meid uus sessioon ja uued 90 õlut. Kaalusime hommikusöögi ajal, kas kõigile kolmele sessioonile pilet osta, polnud ehk liiga optimistlik samm, aga leidsime peale mõneminutilist enesessevaatamist, et pigem siiski mitte. Kõndisime – nüüd juba puhtast masohismist – uuesti kolmteist Viljandit jala CBC toimumiskohta.

Paaritunnise hilinemisega kohale jõudes öeldi meile Eesti pundi poolt, kes juba uste avamise aegu kohal olid, et tänane superhitt Dark Lord sai just vaatidest otsa. Ma polnud päris kindel, millega on tegemist, aga möönsin, et ma ei ootakski, et selline kurjakuulutav isik oleks nõus kahte Eesti tüüpi igavesti ootama.

Alustasime saali läbimist seekord vastupäeva ja tegime nii palju ringe kui jõudsime, kontrollides sealhulgas, ega need paar õlut, mis ka eile olid olemas olnud, pole halvaks läinud. Midagi ilmselt oli natuke hapuks läinud küll, kuna neli tundi hiljem oli olemine kuidagi raske ja mõte jooksis aeglaselt. Läksime lähedalasuvasse hääldamatu nimega kohvikusse ravitoimelisi espressosid jooma. Hiljem tulid sinna ka Põhjala tüübid, kes olid veetnud päeva suures osas barley wine‘de seltsis. Rääkisime tunnike pärmidest, kirusime spordi mõttes Sakut ja A Le Coq’i ja läksime kolmandale sessioonile.

Uued 90 õlut. Kolmas ja viimane set.

Tegime sikksakke, et mitte rutiini langeda. Keskendusime vaheldusmisi hapudele lambic‘utele ja vaadis laagerdunud stout‘idele. Kolm tundi hiljem oli aeg möönda, et see ei pruukinud olla kõige targem vaheldusmuster, aga tuju oli vähemasti ülev. Otsustasime võtta kohe otsa mõlema Mikkelleri baari külastuse, kuna meil olid neile suured ootused. Ja pealegi hakkas tunduma, et pole juba tükk aega õlut saanud.

Ilma liialdamata umbes kaheksateist Viljandit mööda ühte ja sama hääldamatu nimega tänavat jalutades jõudsime lõpuks Mikkeller & Friends’i kohale. Peamiselt seisukohtadega kõrts, söögiks ühte tüüpi krõpsud, hunnik inimesi, kes kõik näisid väga heast õllest lugu pidavat. Kahtlaselt tuttav olukord.

Mikkeller & Friends oli muidugi veel julgema lähenemisega kui üks Tartu kõrts, mida ma tean. Kraane oli meie kaheksa asemel ca nelikümmend, sisustus sisuliselt olematu ja püüdlikult mittemidagiütlev, muusikat ei olnud üldse. Muide, seda viimast märkasime alles väljumisel. Tegime igatahes paar IPA’t ja võtsime kursi Mikkelleri põhilise baari suunas. Ei julgenudki vaadata kui palju Viljandeid sinna maad on.

See baar oli minu tagasihoidlikul hinnangul juba üsna Mökuga sama nägu. Väike, pigem hämaram, inimesi puupüsti täis, tänaval elu kees. Suutsime letiäärsest tellimispusast välja võidelda paar Nelson Sauvignon’i nimelist õlut, jõime need ära ja läksime hotelli tagasi peale 53 läbimaitstud õlut ja minu meelest ligi 894 kõnnitud kilomeetrit. Kui üldse on asju, mille eest anda inimeste Foursquare’i vimpleid, siis see.

Järgmisel päeval koju lennates võtsime kogu ürituse kokku alljärgnevalt:

• Leidsime 67 õlut, mida tahaks kohe Mökusse tuua ja 2 mida mingil juhul ei tahaks enam juua. Esimeste osas puudub hetkel igasugune selgus, kuidas nad meile võiks jõudma hakata, viimase kahega on tegevusplaan kristalselt selge.
• Kiitsime heaks mõlemad Mikkelleri baarid.
• Saime mõlemast kokku 12 head mõtet, kuidas Mökut pööraselt paremaks muuta.
• Ei joonud kogu aja jooksul mitte ühtegi Carlsbergi.
• Ühtegi kõrgemat maja Kopenhaagenis ei tuvastanud.

“Old Rosie” cloudy scrumpy.

“Old Rosie” (jah, Roosi sai tõepoolest Mökusse omanimelise siidri) on pärit Westons’i grupi tehastest. Auväärne tiitel cloudy scrumpy märgib sellist natuke hägust ja rohmakalt tehtud siidrit, millel pole hinge seest välja ära filtreeritud.

Möku jaoks teeb Old Rosie aga eriliseks see, et ta on täiesti karboniseerimata. Brittide jaoks on see siidri puhul üsna tavaline nähtus, meil pigem mitte. Kas meeldib või mitte, aga müüt, et siider on kihisev jook, saab kolinaga ümber lükatud

Kes pikemalt tahab süveneda, see võib alustada sellest pikast hindavast blogipostist: http://hywelsbiglog.wordpress.com/2010/11/08/cider-review-westons-old-rosie-cloudy-scrumpy/ Juttu tehakse küll pudeliversioonist, aga neil on olemuslikult väga väike vahe.

Detailid siin: http://goo.gl/yZrQ4

Möku poolt motivatsiooniks – kes iganes ära ostab, me võtame toodangu pimesi müüki

Milline on ühe kõrtsi koht ajaloos, selle üle otsustatakse muidugi selle järgi, mida seal põnevat on ette tulnud. Cambridge’i The Eagle’is võttis Crick’i ja Watson’i peades kuju DNA mudel, Šveiki sõber kõrtsmik Palivec pandi aga kahekümneks aastaks istuma, kuna kärbsed tema kõrtsis keisrihärra pildi täis olid s*ttunud.

Palivecist on meil palju paremini läinud – hulgume endiselt vabaduses ja ka Möku uksed on lahti. Selleks et aga niimoodi igav ei hakkaks oleme me igal aastal teinud Möku sünnipäeva puhul suure peo ja teinud midagi erakordselt ägedat.

Sel aastal juhtub kõigepealt see, et Möku paneb alates homsest pisut vähem kui nädalaks uksed kinni. Põhjus, miks me seda teeme, on lihtne – me ei taha pidada niisama lahedat kõrtsi. Me tahame pidada maailma kõige ägedamat kõrtsi. Sõna kõige otsesemas mõttes, ilma allahindluseta.

Meil on punt mõtteid, kuidas üks maailma kõige parem kõrts peaks toimima ja me otsustasime, et selleks sünnipäevaks teeme me osad neist asjadest ära. Mida täpselt, seda on näha juba järgmisel laupäeval (15. detsembril) Möku kolmandal sünnipäevapeol.

Veel enam – kuna kuu aja pärast on Möku sünnipäev, siis otsustasime, et need belglased peaksid pidulikud olema. Sellised, mille jaoks tahaks lipsu ette panna. Või siis vähemalt pea ära kammida.

Seega seekordne valik ei koosne õlledest, mille kohta võiks öelda lihtsalt “huvitav” või “äge uutmoodi lähenemine”. Need on – ühe väikese erandiga – õllemaailma Rolls-Royce’id.

1) Foodball on selle valiku esimene ja ühtlasi ka see mainitud väike erand. Me võtsime selle punti, kuna ainult puhas belgia õlu oleks natuke igav ja teiseks jäi see Mikkelleri katsetus oma paari huvitava küljega silma. Saison on üks põnev õllestiil, mis prantsusepäraselt viitab sellele, et tegemist on hooajalise õllega. Traditsiooniliselt pruuliti seda Belgias Wallonia regiooni farmides ja see oli üsna madala alkoholisisaldusega.

Mikkeller pruulis Foodballi ka Belgias, aga mitte madala alkoholisisaldusega (ABV 6%). Foodballi värv on midagi roosakaspunase kanti ja maitselt on see üsna kõva humalapomm. Kui Punk IPA istub, siis tasub ka Foodballi proovida. Saison‘i õllestiiliga tuleb aga veel eraldi tutvust teha, sest Mikkeller keerab kõigil oma õlledel vindi üht või tesitmoodi üle ja klassikast on see õlu kaugel. Ratebeer’is on Foodball hinnatud 83 punktiga 100′st.

2) Tripel Karmeliet ei ole, vastupidiselt eelmisele, mingi katsetus. Selle õlle retsept on pärit aastast 1679 ja seda pruulitakse täna, enam kui 300 aastat hiljem endiselt muutmata retsepti järgi. See, mis selle retsepti eriliseks teeb ja mille järgi Triple Karmeliet oma nime on saanud on asjaolu, et selles pudelis saavad kokku nisu, kaer ja oder korraga.

Ilmselt käisid toonased mungad vikatiga pimedas suvalistel põldudel pruulikoja jaoks algaineid kogumas, vaatamata täpselt millised viljapead kotti sattusid. Olgu sellega kuidas on, aga algne retsept on üle elanud viimase kolme sajandi sõjad ja üheksakümnendatel tehtud agressiivsed katsetused seda veel paremaks muuta. Ratebeer hindab Tripel Karmeliet’i 99 punktiga 100′st – täielikust õndsusest oleks justkui vaid üks punkt puudu.

3) Delirium Tremens on Belgia õlle hulgas kuulus oma valge “marmorpudeli” tõttu. Ilmselt on just pudel mänginud olulist osa selles, et Delirium Tremens’ist on kiiresti saanud modernse Belgia õlle ikoon. Pudel pole aga ainus põhjus. See, mis pudelis, on Ratebeeri kollektiivsel hinnagul väärt 96 punkti 100′st ja see räägib iseenda eest.

Mis nimesse puutub, siis Delirium Tremens on tegelikult meditsiiniline termin – a severe form of alcohol withdrawal that involves sudden and severe mental or nervous system changes. Vähemasti on teid hoiatatud.

4) Rochefort 10 lõpetab seekordse õllenohikute menüü.

Me oleme Mökus seda aega pikalt oodanud, et sellelt monumentalselt õllelt pidulikult lina pealt tõmmata. Rochefort on üks kuulsamaid trapistide kloostreid, mille pruulitud õlled ennast trappist‘iks tohivad nimetada. Rochefort 10 on selle kloostri lipulaev.

Mitte miski, mida ma siin ütlen või ütlemata jätan, ei suuda seda õlut ja selle keerukust adekvaatselt kirjeldada. Tõsi, et maitsed on erinevad ja raske on võrrelda suurepärast porterit tippklassi IPA’ga, aga sellest hoolimata ütlen ma välja oma subjektiivse hinnagu:

Rochefort 10 on kõige parem õlu, mida sel planeedil on kogu inimkonna ajaloo jooksul pruulitud.

Ratebeer annab hinnanguks üksmeelselt 100 punkti 100′st. Teisisõnu – sellest enam paremaks ei lähe. Rochefort 10 alkoholisisaldus on 11.3% ja see on võrdlemisi kallis. Aga ükski kuningas ei ole ei lihtne ega odav.

Väikesed kõrtsid rokivad ja selle vastu pole midagi teha. Järgmine kord kui sealkandis oled, astu sisse.

Tüürimeest läheb tarvis selleks, et kursil püsida. Möku jaoks tähendab see seda, et laos peab õlut jätkuma ja kõik asjad peavad sujuvalt toimima. Siis on inimestel mõlemal pool letti naeratus näol.

Me usume, et Sulle sobib Möku tüürimeheks olek siis kui :

- sulle meeldib Möku. Meeldib pööraselt, mitte niisama natuke.
- sulle läheb korda see, kuidas Mökul läheb.
- sul on parasjagu näiteks käsil kool ja sa ei otsi täis- vaid pigem poole kohaga tegevust päevasel ajal.
- sa suudad ootamatuid olukordi ära lahendada ja ei jäta asju pooleli.
- sa saad hakkama ka siis kui pead ise otsustama.
- sul on piisavalt jõudu, et vahel ka õllevaate ühest toast teise sikutada.
- sa tahaksid septembri algusest alustada ja jääda vähemasti aastaks kui kõik klapib.
- sa tead, et kui sa suudad tüürida Mökut, siis suudad sa tüürida mistahes kõrtsi suvalises maailma nurgas.

Kui sa oledki täpselt selline, siis me tahame sind kogu hingest endale saada Kirjuta meile palun juba esmaspäevaks lauri.kinkar@gmail.com. Kirjuta näiteks natuke sellest, miks see jutt sulle huvitav tundus, mis mõtteid sul endal seoses Mökuga on tekkinud või niisama endast. Ära CV’ga vaeva näe

Mikkeller’i American Dream on õlu, mis Mikkeli enda sõnul on nii kerge ja suvine, et sobib ka pudelist joomiseks. Ma julgeksin temaga siinkohal vaielda – kui käes pole just lahendamatu anumakriis, siis eelistatagu ikka klaasi. Põhjus, miks selline loosung aga pruulimeistri välja käidi peitub selles, et tegu on vahelduseks lager‘iga. American Dream on nimelt stiililt pilsner. Kuna see on aga Mikkelleri pilsner, siis tuleb pudelile läheneda hoopis teiste ootustega kui mõnele klassikalisele Tšehhi isendile. Tegu on pigem nii lõhnas kui maitses mõnusalt üle vindi keeratud new age pilsneriga, mille skoor ratebeer.com‘i vahendusel 97 sajast võimalikust.

Teiseks suvepikendajaks on Mug, nagu me teda omavahel kutsume. Võite vabalt seda isegi sellise lühendiga nimetada. Hardcore õllenohikud muidugi stiilis järeleandmisi ei tee ja hääldavad välja täisnime – Scheldebrouwerij Mug Dryhop Speciaal. Kogu Mug-nimeline seeria on täis mõnusat õlut, aga dryhop‘i valisime sellepärast, et see humalate lisamise meetod väärib pjedestaalile tõstmist. “Dryhop” viitab nimelt sellele, et osa humalaid kastetakse õllesse peale esialgse keetmise lõppu, saades nii pisut teine tulemus nii maitses kui lõhnas. Proovige ise järgi, kas leiate sealt seest miskit erilist. Ratebeer sellele õllele veel mingit skoori ei anna, kuna arvamusi on keskmiste arvutamiseks veel liiga vähe. Kel huvi, läheb ise ja ütleb seal, mis ta asjast arvab.

Viimaseks, aga sugugi mitte vähem tähtsaks saabujaks on St. Bernardus Witbier. Sest head nisuõlut ei ole kunagi liiga vähe. Ja hea on tema tõesti, muidu poleks see ka Mökusse klappinud. St. Bernardus’e pruulikojaga on raske vaielda, kuna nad selgelt teavad täpselt, mida teevad ja halvasti pole vist mitte ühtegi nende õlut vastu võetud. Ja kuigi nisuõlle õige koht on saada joodud ehk pisut soojemate ilmadega kui praegu, kutsun õllenohikuid üles silmi sulgema ja kujutama ette, et on juuni algus maal vanaema juures. Ratebeer annab skooriks 95 ja kuigi arvustuses kujutud etikett on pisut meie külalise omast erinev, siis numbriline hinnag klapib meie omaga