Hollandis panakse nädala pärast oksjonile üks mikropruulikoda koos kogu toomiseks vajamineva ja ka brewpub’i sisustusega. Üks fragment sellest on siin pildil ja preemiaks on isegi üks ettevõtte auto inventari hulka lisatud. Kes tahab elu pisut huvitavamaks elada, sellele soovitame võtta raha ja humalad kotiga selga, osta netist ühe otsa pilet Tallinn-Amsterdam liinile ja võibolla saate kuu aja pärast, kui võtmed käes, tootmisliinile hääled sisse puhuda.
Möku on varsti 3 aastat seisnud seal kus tema seisab ja täitnud vankumatult oma kohta ajaloos.
Milline on ühe kõrtsi koht ajaloos, selle üle otsustatakse muidugi selle järgi, mida seal põnevat on ette tulnud. Cambridge’i The Eagle’is võttis Crick’i ja Watson’i peades kuju DNA mudel, Šveiki sõber kõrtsmik Palivec pandi aga kahekümneks aastaks istuma, kuna kärbsed tema kõrtsis keisrihärra pildi täis olid s*ttunud.
Palivecist on meil palju paremini läinud – hulgume endiselt vabaduses ja ka Möku uksed on lahti. Selleks et aga niimoodi igav ei hakkaks oleme me igal aastal teinud Möku sünnipäeva puhul suure peo ja teinud midagi erakordselt ägedat.
Sel aastal juhtub kõigepealt see, et Möku paneb alates homsest pisut vähem kui nädalaks uksed kinni. Põhjus, miks me seda teeme, on lihtne – me ei taha pidada niisama lahedat kõrtsi. Me tahame pidada maailma kõige ägedamat kõrtsi. Sõna kõige otsesemas mõttes, ilma allahindluseta.
Meil on punt mõtteid, kuidas üks maailma kõige parem kõrts peaks toimima ja me otsustasime, et selleks sünnipäevaks teeme me osad neist asjadest ära. Mida täpselt, seda on näha juba järgmisel laupäeval (15. detsembril) Möku kolmandal sünnipäevapeol.
Alates tänasest teeb Möku kõrvalruumis uksed lahti Tartu esimene ning ainuke õllepood. Jah, sa mõistid õigesti – see tähendab siis seda, et seal poes müüakse ainult õlut ja veel üht-teist õllega seonduvat. Enne kui sa edasi loed, võta paar sekundit ja lase sellel mõttel endasse settida.
Pood… kus müüakse ainult õlut
See, millega poe peremees Karmo meid kostitama hakkab, pole muidugi mingi suvaline õlu vaid selline, mis väärib aja maha võtmist ja aeglast nautimist. Me oleme Mökus püüdnud õllenohikute ette tuua läbilõiget kõigest hääst, mida maailma õllendus pakub – Brewdog’idest Belgia trapistideni ja mahedatest Sakslastest uuemate Taani new-age brändideni. Katta pole me suutnud muidugi maailma õllest murdosagi, aga vähemalt osa sellest, mis sulle õhtuti Mökus maitsema on hakanud, on nüüd õllepoes ka koju ostmiseks olemas.
Pood on avatud päevasel ajal kell 10-22 ning koha peal saab asjalikku õllenõu. Virtuaalne jalajälg asub siin ning ootab uusi jälgijaid: http://www.facebook.com/Gambrinus.Tartu
Kuigi see pole Möku pood, oleme me oma sõprade avamispäeva üle pagana rõõmsad ja ootust täis. Kutsume kõiki üles aitama uuel õllepoel jalad alla saada minnes kohale, tehes tuvust ja võttes lahkudes kaasa paar kutsuvamat pudelit. Sest iga viisakas linn vajab vähemalt ühte õllepoodi ja Tartu – olgem ausad – on üks viisakas linn.
Mikkeller, kelle Cream Ale alustas Möku õllenohikute menüü algnelikus, on seekord oma uue õlle tootmise tarvis astunud punti mitte mõne õlletehasega vaid hoopis Koppi nimelise Rootsi kohvitootjaga. Tulemuseks oli jaanuaris Mikkelleri enda Kopenhaageni baaris esitletud “Koppi” ehk kohvi-IPA.
Seega tegu on maakeeli öeldes kohvimaitselise õllega. Tuleb aga tunnistada, et öelda Mikkeller Koppi kohta lihtsalt kohvimaitseline õlu, oleks nagu öelda, et Jimi Hendrix oli üks tüüp, kes oskas kitarri mängida. Tõsi, aga mitte kaugeltki piisav.
Kohvi maiguga õlut on tehtud varemgi, aga mitte heledat õlut vaid alati tumedat ja rasket. Sest kõhutunne ütleks justkui, et kohvi sobib oma tugeva maitse tõttu ainult tumedate ja tummiste õlledega. Mikkeller ja õllenohikud teavad aga paremini ning Koppi on maailma ainus hele kohvimaiguline õlu.
Hardcore õllenohikute eri:
Sildil olevad nimed Tomahawk x Guji tähendavad seda, et Koppi pruulimisel on kasutatud Tomahawk nimelist humalat Ameerikast ja Etioopiast pärit Guji kohviube. Nende nimed on ka sildil erilisse aupaistesse tõstetud, kuna Koppi ‘st on olemas ka teine variant, milles on kasutatud teist sorti kohvi.
Muide, see kohv, mida kasutatud on, ei ole seda tüüpi kraam, mida kohtab sessi ajal ööraamatukogus vaid väga kerge ja tugeva puuviljamaitsega. Seega harjumuspärast tummist kohvimaiku ei maksa otsida ja kahtlane on, kas see kraam sind öösel kauem üleval hoiab.
Ilmselt aeg näitab, kas me võime oma kohvimasina nüüd minema visata või tahab keegi ka tulevikus oma kohvi ilma õlleta juua.
Otsustasime veebruaris mõneks päevaks Mökus veidi aja maha võtta, teisi kõrtse nuusutada ja kusagil kodu lähedal, aga mitte päris kõrvaltänavas, ringi vaadata.
Niiöelda visioonitripp.
Kümne päeva pärast – 10.-13. veebruaril – oleme seega kogu Möku kolmeteistkümnest inimesest koosneva pundiga Londonis neli päeva kestval kõrtsirallil. Vaatame, mida head vanal heal Inglimaal meie jaoks pakkuda on, anname kuningannale käppa ja nuputame, milliseid häid mõtteid endaga Mökusse kaasa tuua.
Möku ise ei ole järgmisel nädalavahetusel aga mitte kinni vaid jääb Kertu ja Riste helladesse kätesse hoiule. Teeme neile juba ette suure ja tänuliku kummarduse
Seda möödapääsmatult, sest kui miski on juba üle 720 päeva kestnud (nagu Möku on), siis on loogilise arvutuskäigu tulemusena oodata, et ta saab mõne päeva pärast 2-aastaseks.
Nagu eelmisel aastal, vaatasime ka seekord selja taha jäävate jälgede poole tagasi. See, mis sealt paistis, ei olnud sugugi vähem lahedam kui meie esimene aasta.
Esmalt, aitäh kõigile teile, kes te tihti või harva Mökusse hämarusse eksite. Me loodame, et teil on seal hea, et te leiate sealt eest sõbrad ning et leti äärsetes diskussioonides sünnivad maailma muutvad tõed.
Teiseks kummardame kõigi oma veebisõprade ees. Teid on 3000. See on täpselt kümme korda rohkem kui võitles Spartalasi Pärslaste armee vastu Hollywoodi käsitluses ja rohkem kui Räpina linnas elanikke. Me armastame teid kõiki palavalt, kirglikult ja pealetükkivalt.
Kolmandaks oleme tänu võlgu kõigile neile, kes on aidanud Mökut oma nõuannetega suunata. Me püüame uuel aastal tuua Mökusse veel rohkem suurepärast õlut, teha rohkem pisut veidraid asju ja kombata rohkemaid piire.
Viimasena (aga mitte tähtsuse järjekorras), eraldi aitäh Comedy Estonia’le. Teie stand-up on Mökus olnud seni kuni me mäletame ja rokkinud sama kaua kui me mäletame. Me ootame neid laupäevi ka edapsidi iga kuu nagu väike laps jõule.
***
Möku sünnipäevapidu toimub täpselt õigel päeval ehk laupäeval, 17. detsembril, alates kella 18st ja me ootame teid kõiki – sodige see endale kalendrisse.
Asjad, mis võivad juhtuda (aga ka mitte juhtuda) õhtu käigus on alljärgnevad:
võib juhtuda, et Möku näeb seespoolt välja nagu sinu vanaema elutuba
võid kohtuda universumi parima jõuluõllega
kui vara kohal oled võib õnnestuda süüa rohkem kui vaid marmelaadikomme
võid kuulda spontaansete sõnaseadjate sütitavaid sünnipäevakõnesid
võid saada maja kulul napsu kuni sa ei mäleta, mis riigis sa sündisid
pole võimatu, et kõlab väga mitu korda Steve Earle’i lugu “Galway Girl”
võib olla muutub riigikord
jääb võimalus, et sa ei toibu sellest kõigest täielikult enne kolmekuningapäeva
Kui eelmisel nädalal tekkis võimalus politsei inimestega ümber laua kohtuda ja Möku teemal rääkida, olime ühteaegu pisut üllatunud kui ka heameelt täis. Üllatunud seetõttu, et organisatsioonid, kes meie ümber elu korraldavad, inimestega silmast silma tihti asju arutada ei tavatse.
Rääkisimegi siis natuke. Mökust ja baarikultuurist Tartus üldiselt ka. Mured olid suures osas ühised, aga mitte ületamatud.
Ning enne asja juurde asumist pean ma siiralt tunnistama, et see oli üks viimase aja avatumaid, konstruktiivsemaid ja asjalikumaid kohtumisi. Me teeme Eesti Politsei nende suhtumise eest omalt poolt kummarduse – me ausõna ei arvanud, et asja sisuline külg teid sedavõrd huvitab.
***
Mökul on läinud väga hästi. Me oleme suutnud natuke Tartu baarikultuuri raputada. Meil on vedanud, et meil käib väga palju lahedaid külalisi ja meil on teiega koos pagana tore.
Üks põhimõte, mida me oleme sealjuures alati järginud on see, et me pole piiranud Mökust klaasidega ning jookidega korraks välja astumist nii nagu seda paljud teised kõrtsid on teinud. Me teame, et teil kõigil on tähtsamatki teha, kui väärtusetu õlleklaas hõlma alla pista ja tunda sellega koduse serviisi täiendamisest mingit veidrat rõõmu.
Kui piisavalt palju inimesi aga maja ees seisab, siis varem või hiljem liitub nendega veel inimesi ja tänav saab täis. Müra tekib paratamatult natuke rohkem kui tingimata tarvis ja kuna tänaval alkoholi tarbimine ei ole sugugi seadusega kooskõlas, siis hakkab see ka politseinikele teravalt silma.
Möku esimesel suvel oli meie maja ees tänaval inimeste summas uskumatult mõnus olla – palju mõnusaid inimesi, palju huvitavaid jutuajamisi ja jällenägemisi. Sel suvel oleme me olnud aga pisut murelikud. Juhtub, et mõnusa olemise sisse leiavad tee kodanikud, kel viinapudel näpus ja häälepaelad tugevamad kui olukord nõuab. Mõnikord saab neid päris mitu.
Olemise lahedus lahustub pikkamööda ära. Õnnetuseks langeb nende kaasa toodud aura aga ka Möku ja tema külaliste peale.
Seega mis oleks kui püüaksime seda värki koos kontrolli all hoida. Teha saab seda kõige paremini nii, et kui me ise eriti jookidega ja pikaks ajaks tänavale ei lähe, siis pole ka tüüpidel, kes meiega platoonilisest koosolemisest mõnu tunnevad, Möku ees midagi teha. Neid ilmub sinna aegamööda järjest vähem ja nad jäävad sinna, kust iganes nad parasjagu tulid.
See aitaks hoida Tartu baarikultuuri, laseks meie headel naabritel öösiti pikemalt magada, hoiaks kõigil avalikus kohas alkoholi tarbimise trahviraha taskus aga eelkõige oleks Möku teile selle eest väga tänulik
Möku järgmise nädala ettevalmistused tõid meelde ühe huvitava aastatetaguse loo.
Saage tuttavaks Joshua Bell’iga. Joshua on viiuldaja, kes alustas mängimist viieselt ja astus neljateistkümneselt esmakordselt üles Philadelphia Sümfooniaorkestri solistina. Aasta peale keskkooli lõppu esines ta juba esmakordselt Carnegie Hall’is ja praegu, neljakümne kolmesena, on ta endiselt üks maailma hinnatumaid kontsertviiuldajaid.
Siin on üks Joshua stiilinäide – Vivaldi aastaajad, 3. osa “Suvi” (presto):
Ühel kevadel mõni aasta tagasi tegi Washington Post talle ettepaneku mängida hommikuse rush hour‘i ajal ühes kohalikus metroopeatuses. Joshua oli nõus. Varustatuna nokamütsi, dressipluusi ja 3.5 miljoni dollari eest ostetud Stadivarius Gibson ex Huberman’i viiuliga (aastast 1713) läks ta ühel hommikul metroosse eskalaatorite juurde ja alustas Bach’i “Chaconne”-iga.
Pärast seda ebatavalist kontserti toimunud intervjuu kohta kirjutab Washington Post nii:
“Chaconne” from Johann Sebastian Bach’s Partita No. 2 in D Minor is not just one of the greatest pieces of music ever written, but one of the greatest achievements of any man in history. It’s a spiritually powerful piece, emotionally powerful, structurally perfect. Plus, it was written for a solo violin, so I won’t be cheating with some half-assed version.”said Bell.
With “Chaconne,” the opening is filled with a building sense of awe. That kept him busy for a while. Eventually, though, he began to steal a sidelong glance.
“It was a strange feeling, that people were actually, ah . . .”
The word doesn’t come easily.
“. . . ignoring me.”
Bell is laughing. It’s at himself.
“At a music hall, I’ll get upset if someone coughs or if someone’s cellphone goes off. But here, my expectations quickly diminished. I started to appreciate any acknowledgment, even a slight glance up. I was oddly grateful when someone threw in a dollar instead of change.” This is from a man whose talents can command $1,000 a minute.
Aga vaadake parem ise, mis ülesastumist salaja filminud WP kaamerale jäi:
Joshua Bell mängis kokku 43 minutit, selle ajaga käis temast mööda üle tuhande inimese ja ta teenis pisut üle 32 dollari. Tegelikult veel 20 dollarit, mida ta ei arvestanud, kuna selle andis talle naine, kes tundis Bellis ära eelmisel õhtul Kongressi raamatukogus toimunud kontserdi solisti.
Fakt, et Joshua Bell ei suutnud hetkekski tekitada enda ette isegi kahest inimesest koosnevat kuulajaskonda näitab, et kunst ja meie võime seda nautida on suuresti kinni kontekstis. Kallid veinid tunduvad veel maitsvamad sellepärast, et nad on kallid, mõned maalid veel ilusamad, kuna need on väga vanad ja virtuoosid veel andekamad, kuna kontserdil kantakse lipsu.
street musician
Järgmisel nädalal teisipäevast laupäevani esineb igal õhtul kella 21 ja 23 vahel Möku ees üks või mitu tänavamuusikut – mõned neist valdavad suurepäraselt pilli, mõned esitavad lahedat omaloomingut, mõned on niisama cool’id. Neil kõigil on esiotsa piisavalt julgust aga eelkõige meile miskit anda.
Meil on järjekordne häämeel juhatada Mökus “lavale” uus lühi-live.
Seekord on meie teed ristunud Flugar’iga – Daniel Zohar (klassikaline kitarr) ja Liina Einla (flööt). Nad teevad puhast akustilist instrumentaali, mis poeb naha alla ja paitab hinge. Mökusse lubavad Daniel ja Liina kaasa tuua oma lugusid, mõned kaverid ja, mis peamine, ehedat improvisatsiooni.
Flugar on Mökus teisipäeval, 27/04, kell 22:00 umbes pooleks tunniks – kui heldelt plaksutatakse, siis ehk pisut rohkem
Stiilinäide siin – heli kvaliteet on üsna mõnus, pilt polegi oluline
Hollandis panakse nädala pärast oksjonile üks mikropruulikoda koos kogu toomiseks vajamineva ja ka brewpub’i sisustusega. Üks fragment sellest on siin pildil ja preemiaks on isegi üks ettevõtte auto inventari hulka lisatud. Kes tahab elu pisut huvitavamaks elada, sellele soovitame võtta raha ja humalad kotiga selga, osta netist ühe otsa pilet Tallinn-Amsterdam liinile ja võibolla saate kuu aja pärast, kui võtmed käes, tootmisliinile hääled sisse puhuda.
